Minu esimene laps pidi sündima 15. jaanuaril, aga tuli ilmale 2. novembril, s.o kuuendal elukuul. Ta kaalus sündides üks kilo ja 340 grammi. Mäletan üht haiglaööd, mil kõndisin, laps süles, ning tema kehatemperatuur järjest langes... Ta vajas elustamist, räägib Ethel oma enneaegse lapse sünnist.
Etheli lugu: sulgusin tollal justkui oma maailma
11. veebruar 2011, 17:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sulgusin tollal justkui oma maailma. Mõni tuttav soovitas lapse ära anda, ennustades, et ta ei hakka kunagi käima ning teda ootab hooldekodu. Tegelikult arenes poiss hästi ja praegu õpib 21-aastane Juhan ülikoolis.
Kui ootasin oma teist poega, uskusin, et sünnib tõeline vägilane. Aga temagi kiirustas tulekuga ja sünnikaal oli venna omast väiksemgi. Temaga kulges kõik raskemini. Kord tuli tuttav külla oma 11-kuuse lapsega, kes jooksis mööda maja ringi, minu aastane laps ei suutnud veel patjade najal istudagi. Siis tajusin tohutut vahet!
Poiss ei võtnud väiksena kontakti, see on autismi puhul tüüpiline. 10-aastane Mathias Ülo õpib sanatoorses koolis. Ta on isevärki käitumisega, kuid hiilgab suurepärase mäluga ja on omal kombel nutikas. Praegu on kõik hästi, ma ei tea, mis toob homme, kas ta leiab oma koha ühiskonnas.
Mõistan, et enneaegsele lapsele pühendudes ei jagunud mul energiat ülejäänud perele. Vanemasse venda on väga kiindunud tema 8-aastane õde, kes hoiab tal kogu aeg silma peal. 19-aastaseks saav tütar elab omaette.