Noorema tütre Kelli sünnikaal oli vaid 690 grammi. Mõtlesin algul, et esimene number on kaotsi läinud... Teadsin, et koju pääsemiseks peab kaaluma beebi vähemalt kaks kilo. Lapse välimus mind ei heidutanud, ta oli väga ilus, kuigi mahtus peopesale, jutustab Raili oma enneaegsest lapsest.
Raili lugu: enneaegse tütre 12 operatsiooni
11. veebruar 2011, 17:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan, kuidas vaatasin last paljude juhtmete küljes kuvöösis ja kuulasin arsti juttu. Küsisin, kuidas mõjuvad beebi õrnale nahale kõik need plaastrid. «Teie laps kõigub elu ja surma vahel ning teie muretsete plaastrijälgede pärast!» Ma justkui blokeerisin oma mure, sest ei suutnud seda vastu võtta. Leian, et arst peabki ohud välja ütlema, et ema taipaks olukorra tõsidust.
Esimesel eluaastal pidi tütar üle elama 12 operatsiooni. Kelli oli aasta ja viis kuud vana, kui saime reanimatsiooniosakonnast välja.
Praegu õpib 11-aastane Kelli Maarja koolis. Vahepeal olid asjad kenasti, kuigi tüdruk ei räägi. Sügisest on seis raskemaks läinud, sest Kelli enam ei näe. Märkasime, et midagi on lahti, kui laps komistas palju ning soovis ainult süles istuda. Tegime aastaga läbi 13 silmaoperatsiooni, pärast esimest hakkas tüdruk ühest silmast uuesti nägema. Kuid võrkkest hakkas silmast uuesti irduma.
Mure tütre pärast on toonud ellu valu, aga ka ilusaid hetki – oleme õppinud rõõmu tundma väikestest asjadest. Kelli kõige parem sõber on 13-aastane õde Jarlin, kes temast jäägitult hoolib.