Minu lugu on rohkem kummaline kui romantiline, kirjutab Kaire*. Tutvumine leidis aset ühes autoremonditöökojas. Üle-eelmisel sügisel vajas minu kasutuses olev auto ülevaatuse eelset hinnangut. Tahtsin kellegi ausat hinnangut, kas autost on üldse veel asja.
Sain healt tuttavalt ühe kontakti ja läksingi autoga «uuringule». Algul vestlesime autost, kuid vaikselt liikus jutt ka muule. Olin oma eluga puntras ja tema selgitas mulle mehe psüühikat ning tekkinud olukorda lahti mehe vaatevinklist.
Vaatasin ja imestasin, et kuidas saab üks autoremondimees rääkida sellistest asjadest? Üsna kiiresti sai selgeks, et ta teab ka vaimsetest asjadest rohkem kui üks «harju keskmine» mees. Sain teada, et ta kirjutab ka üht raamatut naistele, mida lubas mulle lugeda anda, kui see valmib. Tookord sai räägitud vist paar tundi ja siis läksin oma teed. Oli aasta vaikust...
Eelmise aasta suve lõpus oli autoga jälle väike probleem ja mõtlesin, et kuhu nüüd? Tema number telefoni mälus oli täiesti olemas ja helistasingi. Ka seekord läks jutt kiiresti vaimsetele teemadele.
Olen ise vahelduva eduga uurinud nende teemade kohta, temalt sain aga kiiresti paljudele küsimustele vastused. Nii et juttu jätkus kauemakski. Vestlesime ja kuna minul oli küsimusi rohkem, kui ta hetkel vastata sai, siis leppisime kokku, et varsti kohtume uuesti ja saame edasi rääkida. Läksin jälle oma teed.
Ühe kuu pärast sain temalt kõne. Paar korda saime kokku ja rääkisime ikka oma lemmikteemast. Ühel laupäevaõhtul sain kutse õhtusöögile ja sealt hakkas asi hargnema omasoodu. Uued kõned, väljasõidud...
Minu jaoks olid autoremondilukksepad need, kes pärast põhikooli lõpetamist gümnaasiumi «ei jaksanud» minna, vaid läksid kutsekasse. See, et autoremondiga võib ennast elatada ka kõrgharidusega insener, oli minu jaoks üllatus.
Suhtusin varem nendesse teatud eelarvamusega, mis kiiresti ümber lükati. Nii mõnedki muud eelarvamused ja hirmud said tema poolt kiiresti ümber lükatud. See polnud minu jaoks küll see koht, kust otsida endale seda õiget.
Praegu võin öelda, et ma pole oma elus varem tundnud ennast nii rahulikuna, rahulolevana ja turvaliselt. Kuhugi pole kiiret, elan hetkes ja naudin seda. Selles inimeses on kordades rohkem, kui algul arvasin. See, millega leib lauale teenitakse, ei ole üldse määrav.
Pole oluline, kust ja kuidas see ainus ja õige leitakse, oluline on see, et ta on olemas ja ka üles leitakse.
* - nimi muudetud, toimetusele on nimi teada