Mõni aasta tagasi olin veel nii-öelda lahutatud, kahe lapsega naine. Elu oli kena. Lapsed, töökoht ja kodu olid olemas. Puudu oli vaid TEMA, kirjutab Merle.
Tutvumislugu: saatuslikud kõrged kontsad
11. veebruar 2011, 17:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enda iseloomustuseks võin öelda, et olen suur aktivist ja kultuuri- ning meelelahtusüritustest on mind raske eemale hoida. Mul on palju tuttavaid, kuid jah, ega enda kõrvale kedagi päriselt leida pole just kerge. Aga alati juhtub midagi seal, kus seda oodata ei oska.
Nimelt organiseerisin järjekordset teatri ühiskülastust ja kuna töötan Draamateatrile väga lähedal, otsustasin lõunaajal «sipsti» broneeritud piletid teatri kassast ära tuua. Oli sügav talv ja lund kuhjaga. Tõmbasin tikk-kontsaga saapad jalga, leekpunase mantli selga ja ütlesin töökaaslastele, et 10 minuti pärast olen tagasi.
Teatrisse minekul õnnestus mul Mupo maja ees aga jääda kanalisatsiooniresti kontsaga kinni, nii et pidin käpuli käima. Õnneks jäin kuidagi püsti. Muidugi kirusin. Jooksin edasi ja sain oma pääsmed kätte. Tagasiteel jäin ma samasse resti teist korda kinni ja nii põhjalikult, et kontsa kätte ei saanud.
Seisin seal keset tänavat, sikutasin, mis ma sikutasin, ei miskit. Rahvas käis kahelt poolt mööda, mina keset tänavat. Järsku vaatasin, et Mupo uksest tui välja üks mees, kisasin: «Hei, teie seal, tulge siia!» Mees vaatas veidi hämmeldunult ringi ja osutas endale. Ta tuli. Kõigepealt ta sikutas mu jalga, ei midagi... Siis palus saapa ära võtta - seisin seal nagu toonekurg oma punases mantlis.
Mees sai saapa kätte, aga koos restiga. Ta palus oodata ja läks ise Mupo majja ja mina mõtlesin majaseinale toetudes, et kus mul ikka minna ja pidin ma siis selle punase mantli ka veel selga panema, nüüd jään kõikidele nii hästi silma jne. Samal ajal peatus auto («pirukas») ja juht küsis, kas on abi vaja?:) Naljanumber. Aga mehed olid tõesti abivalmis. Ma ütlesin, et abi on tulekul.
See kõik juhtus jõululaupäeval ja õnneks andis aitaja mulle telefoninumbri, et kui peaks veel mingi õnnetus juhtuma. Õnnetust ei juhtunud, aga 1. jaanuaril võtsin telefoni ja helistasin Härra Aitajale ning soovisin head uut aastat. Siis hakkasime tasapisi kohtuma ja nüüd oleme koos ning ülimalt õnnelikud.
Elus on alati nii, et asjad juhtuvad siis ja seal, millal ja kus sa neid oodata ei oska.