See oli nii ammu, varsti 27 aastat tagasi, kui minu mees oli vene kroonus ja kirjutas oma sõpradega ning küsis, kas neil pole tüdrukuid, kellega võiks kirjutada - ikkagi kaks aastat kroonuaega vaja ära teenida, kirjutab Kaja.
Tutvumislugu: kollane särk ja puukingad
13. veebruar 2011, 14:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sain siis tema koordinaadid ja kirjutasin talle. Sealt saatis ta mulle oma foto ja vaatasin, et ohh, nii armas poiss, pruunid silmad kui rosinad. Kirjutasin talle, tema vastas ja kirjutasime seni, kui ta hakkas kroonust koju saama.
Ma ei olnud teda näinud rohkem kui fotol, aga seegi oli pisike ja mitte nii kvaliteetne. Kui aeg jõudis tema kojutulekuni, leppisime kokku, kus kohtume - selleks oli Pärnu bussijaam. Küsisin siis temalt, kuidas ta ära tunnen. Tema vastas, et sinised teksad, kollane särk ja mustad puukingad, mis tollel ajal olid ülimalt popid ja letialune kaup.
Kui siis see päev kätte jõudis, otsustas noormees, et ei pane kollast särki selga ja ei tahtnud ka puukingi, kuna isa oli saanud «leti alt» botased. Mina siis läksin bussijaama, et leida noormees kollase särgi ja puukingadega, aga teda polnud. Mõtlesin, et olen sügavalt petta saanud ja ta ei tulnudki.
Kuid äkki tundsin, et keegi on selja taga ja võttis mul õlast kinni ja küsis, kas olen Kaja, endal minu foto käes. Vastasin, et olen. Tema küsis, kas ootan kedagi. Vastasin, et jah, ootan ühte noormeest kollase särgiga. Siis ta küsis, et kas tema ei sobi. Vaatasin, et kollast särki ei ole, pean veel ootama. Aga siis äkki nägin tema rosinasilmi ja taipasin, et see ongi see noormees, keda ootan.
Esimese hetke armastus nii sündiski, 27 aastat tagasi. Nüüd on meil kaks imearmsat poega ja neli imearmsat lapselast. Naerame siiani seda kollast särki ja puukingi!!!