Läbi aegade rikkaim eesti kirjanik: draamakuninganna Hella Wuolijoki

Hella Wuolijoki

FOTO: Vida Press

Hella Wuolijoki (neiuna Ella Marie Murrik) oli üks mitmekülgsemaid Eestis sündinud naisi. Temas oli palju erinevaid tahke, andeid ja ka ta enda loodud müüte. Eestisoomlane või soome-eestlane? Aga vastuvaidlematult on ta olnud läbi aegade kõige rikkam eesti kirjanik. Mõni imestab, teine imetleb, kuidas võib korraga olla sotsiaaldemokraadist turuhangeldaja või punane mõisnik. Hella kui patriarhaalne matriarh või matriarhaalne patriarh pakub peamurdmist ka feminismile. Tugeva naisena lõi ta omale piisavalt avara rolli ja omaenda reeglid.

Soomlastele on Hella Wuolijoki soome kirjanik, kelle näidendeid on Soome lavadel publikumenu poolest ületanud vaid Shakespeare ja Aleksis Kivi. Tema teostest on tehtud ühtekokku 18 filmi. Eestis pole mitte ühtki kirjanikku ekraniseeritud nii palju. Siin jäi tema menuaeg peamiselt 30ndatesse, ka nõukogude aega.

Noorusaeg Eestis

Tema esivanemad põlvnesid Helme ja Karksi jõukatest talunikest. Kirjaniku isapoolne vanaisa Henn Murri oli karjamõisa rentnik. Emapoolne vanaisa Ott Kokamägi oli Lupe suurtalu võimekas peremees Taageperas ning innukas muusikaharrastaja ja jakobsonlane (selle suure suguvõsa hulka kuulub ka Epp-Maria Kokamägi). Tulevase kirjaniku isa Ernst Murrik töötas koolmeistri ja vallakirjutajana. Kuna need ametid andsid perekonnale vähe sissetulekut, hakkas Katarina Murrik pidama Ala kõrtsi Nuia-Tõrva-Taagepera teeristil. 1886. aastal loobus ka Ernst vallaametniku tööst ja tuli naisele appi. Ala kõrtsis sündiski vanemate esimese lapsena 21. juulil 1886 Ella Maria, kelle lapsepõlv möödus suurelt osalt vanaisa talus Lupel.

1897. aastal siirdus Ernst Murriku perekond elama Valga linna. Perekonnapea teenis elatist nurgaadvokaadina ja katsetas ka raamatukauplemisega. Murrikute elujärg Valgas oli tagasihoidlik, kuid lastele, kelle arv oli kasvanud viieni, püüti anda haridust.

Ella läks õppima Valga tütarlastekooli ja jätkas hiljem haridusteed Tartus Puškini tütarlastegümnaasiumis, kus paistis silma ühiskondlike huvide ja tegutsemisjanuga ning lähenes juba kooliõpilasena Jaan Tõnissoni juhitud Postimehe ringkonnale. Koos õe Salmega elas ta hiljem Postimehe abitoimetaja A. Jaaksoni Tähtvere tänaval asunud korteris, kus peatus mõnda aega ka Juhan Liiv, kes kirjutas tütarlastele kirju ja värsse. Tartu tolleaegse õpilasnoorsoo hulgas sai Hella oma esimesed teadmised sotsialismist. Tal oli kokkupuuteid Gustav Suitsu ja teiste nooreestlastega. Salme Anette Murrik läks hiljem õppima Moskvasse, abiellus Rajani Palme Duttiga ja koos asutasid nad Suurbritannia Kommunistliku Partei.

Lõpetanud gümnaasiumi kuldmedaliga, astus Ella Murrik esimese naisüliõpilasena 1904. aastal Helsingi Ülikooli, ainukesse Tsaari-Venemaa ülikooli, kuhu naistel oli juurdepääs. Ta ise on kirjutanud: «Soome oli juba minu lapsepõlve unistuste maa. Sealne rahvas oli peaaegu sama nagu oma, aga siiski vaba. Seal oli oma valitsus, haritlaskond, oma koolid ja eelkõige oma ülikool.» Ella õppis filosoofiateaduskonnas ajalugu ja kirjandust, eriti aga rahvaluulet. Ta lõpetas 1906. aastal kuldmedaliga. Ella jäi elama Soome, kaitses magistrikraadi soome rahvaluule alal, kavandas doktoritöö kirjutamist, kuid mõne aja pärast siiski loobus teadustööst.

Abielu ja poliitiliste vaadete kujunemine

Ülikooliõpingute ajal sattus noor naine vendade Wuolijokide ja teiste ärksamate kaasüliõpilaste mõjul sügavalt sotsialistlike ideede mõjusfääri, mis jäi tema ideoloogiliste põhimõtete aluseks kuni elu lõpuni. 1908. aastal Hella abiellus Hämest pärit Sulo Ilmiö Wuolijoega. 1911. aastal, kui sündis tütar Vappu Illike, suurenes majanduslik kitsikus. Siis tegi Hella oma esimesed tõsisemad ja edukamad kirjanduslikud katsetused. Hella Wuolijoe esimese näidendi «Talulapsed» lavastus Estonias leidis aset 1913. aastal. 1914. aastal ilmus Eestis Hella Wuolijoe romaan «Udutagused», mis oli inspireeritud autori suguvõsa loost ja kantud nostalgiast Mulgimaa taluelu järele.

Abielu ei laabunud ja Hella süüdistas selles ägedalt Eino Leinot, kes oli meelitanud ta mehe oma joomakaaslaseks. 1915 siirdusid Soome tütre juurde elama ka isa ja ema. Siis sündis ka üks olulisemaid otsuseid. Naise kannatlikkusel sai mõõt täis, ta kolis lahku alkoholilembesest abikaasast.

Oma tütre kasvatamiseks Hellal eriti aega polnud, seega pole ime, et ema sõnade ja tegude ebakõla tekitas tütres mõistmatust. Ega naisel ju polnud pärast esimeste lembeaastate möödumist aega ka oma abikaasa Sulo jaoks. Äri nõudis oma ja poliitika oma. Küllap viinal ka kaalukas roll oli, kuid faktiks jääb seegi, et endast viis aastat vanema abikaasa kõrval jõudis Hella pidada poliitilistes ja ärilistes huvides rohkem kui üht armukest. 1916 oli Hellal suhe California miljonäri John Danieliga ning Suurbritannia mereväeatašee Harold Grenfelliga. Viimasega oleks jõutud peaaegu abieluni, kui mitte isa Ernst ägedalt vastu poleks olnud.

Abikaasa Sulot vintsutasid neil aastail aga Soome kodusõja-järgsest kättemaksuihast haaratud võimuorganid, ta jõudis kolm korda vangis istuda. Tõsi, Hella aitas advokaatidega. Truudusetu abikaasa vaheldumisi poliitiliste vangistustega – see võib ju ka üle keskmise soome mehe lootusetult jooma ajada küll, eriti kui varasemgi üliõpilas-ja ulaharitlase elu pole olnud just viinavaene. Selle võõrdumise tagajärjeks oli perekonna sisuline purunemine palju aastaid enne seda, kui lahutus 1923. aastal ametlikult vormistati.

Väga edukas ärinaine

Maailmasõja aastal 1914 alustas Hella Wuolijoki oma ärikarjääri: tol ajal ainult 28-aastane naine sai ühe Ameerika suuräri esindajaks Soomes. Algul võõraste teenistuses, seejärel aga üsna iseseisvalt firma Grace & Co juhina. Lühidalt öeldes pani Hella oma varandusele aluse segastel aegadel suhkru, suhkrupeedi ja kohviubade hangeldamisega.

1918. aastaks oli ta ära maksnud perekonna ja sugulaste võlad ja kolinud Helsingis parimasse linnaossa, kus sisustas Merinkatu nurgal endale uue kodu esindusliku saali ja buduaariga. Kultuuris ning poliitikaelus figureeris pikka aega «Hellan salonki».

1920. aastal ostis Hella käest lastud Marlebäcki mõisa Kesk-Soomes Iiti kihelkonnas. Kaheksa aasta vältel olid tal suured saeveskid Karjalas Suojärvil Kaipaa alevis. Kuni 30ndate alguse majanduskriisini õilmitses ning lokkas litti Pühajärve kallas Wuolijoe juhitavate firmade Carelia Timber Со ja Aunuse Puutööstus õlul. Suojärvil tekkis lühikese aja kestel ürgmetsa 3000 elanikuga asula, autode, kinode, võõrastemajade ja uhkete äridega. Aastail 1914–1931 oli Wuolijoki mitmete Ameerika, Belgia jt maade firmade peadirektor Soomes. Ta kontrollis puidu väljavedu Soomest ja oli üldse üks arvestatavamaid isikuid Soome ärielus. Wuolijoe salong ja mõis kujunesid kohaks, kus käisid koos ärimehed, diplomaadid ja kunstnikud ning kus sõlmiti nii mitmedki tehingud.

Marlebäcki mõisa seadis ta eeskujulikku korda. Peahoone renoveeriti valgeks, kahekorruseliseks, inglise stiilis rõduga häärberiks, vaatega järvele. Seal ei puudunud laudad, tallid, sepikoda, veski, pagaritöökoda, aidad, kasvuhooned ja loomulikult Hella lemmik – soome saun. Mõisatöölistele tehti tantsulava ja randa suplushoone. Oma isale-emale ehitas ta Marlebäcki mõisa koguni omaette majakese, kus nood said vanuigi elada. Ema läks, kaks kätt risti rinnal, 1929. Isal tuli kolida veel korraks Jokelasse. Ärateeliseks sai ta 1942.

Hella soetas oma mõisasse muinasjutulise hinna eest Šotimaalt väga hea piimakarja ja võttis kasutusele uusimad seadmed ja töövõtted. Rääkimata kõigi tööde mehhaniseerimisest ja elektrifitseerimisest. Hea meelega võttis ta sinna praktikale eestlastest üliõpilasi. Hella pidas tavaliselt suuri ja kiireid autosid, millega ta kihutas äri ajades Soome ühest otsast teise. Ta oli tol ajal täiesti ainulaadne ärinaise tüüp. Oma tööstusi ja ärisid juhtis ta isiklikult, tehes sageli nädalate pikkuseid sõite kõigisse Euroopa pealinnadesse. Rahvusvahelise äridaamina rääkis Hella vabalt peale eesti ja soome keele saksa, vene, prantsuse, rootsi ja inglise keelt; tegi sporti, ratsutas, oli alati elurõõmus, ajas raha kokku – ja oli veendunud kommunist. Suurejoonelise puiduäri lõpetas ülemaailmne majanduskriis. Kuid 1931 õnnestus Hellal Moskva tutvuste abil enda kätte saada nõukogude naftaekspordiga tegelev firma Suomen Nafta ja äritegevus õitses kuni 1938. aastani.

Esimesed kirjatööd eesti keeles, hiljem soome keeles

30ndatel pöördus ta äri kõrvalt tagasi ka teise valdkonna poole, mida ta oskas – kirjutada. Ja seda tegi ta samuti kui ärigi – ülemaailmse edukusega.

Kirjandusareenile ilmus Helle Wuolijoe nimi uuesti 1932. aastal, kui tema näidend «Koidula» sai Eesti Haridusliidu preemia ning etendus lavastati nii Estonias kui ka Vanemuises. Kirjutamisel kasutas Hella peamiselt dikteerimise meetodit. Selleks oli tal palgatud erasekretär. Wuolijoe tolleaegne eesti keel oli segu Lõuna-Eesti murdest, ärkamisaegsest kirjakeelest ja lausa soome keelest, kui eesti mälu oli üles ütelnud. Naine sai ka ise aru, et see ei lähe enam mitte ja läks oma kirjatöödes sujuvalt üle soome keelele. 1936. aastal valmis näidend «Niskamäe naised» (see ilmus Juhani Tervanpää varjunime all), mis kohe vallutas Soome, Eesti ja terve Euroopa lavad. Lavastuses on tegu kolme erimeelse naisega, kes võitlevad mitte ainult ühe mehe, vaid ka talu saatuse pärast. Niskamäe-sarja näidendeid kirjutas ja avaldas Hella veel aastakümneid ja need said kõik menukiteks. Üldse kirjutas ta kuusteist näidendit, mida mängiti neljas maailmajaos. 30ndatel päästsid Hella näidendid nii mõnegi Soome teatri pankrotti minekust.

Näidendeist saatis Niskamäe-sarja kõrval suurem edu «Juuraku Huldat», mille järgi valmis Hollywoodis Oscari-film «The Farmer’s Daughter» (1947). 1940. aastal peatus Soomes Bertolt Brecht, kes leidis head töötamisvõimalused Marlebäcki mõisas. Hella oli Brechti kaasautor komöödia «Härra Puntila ja tema sulane Matti» algvariandi loomisel.

Hella Wuolijoki

FOTO: Vida Press

Teine maailmasõda tõi raskeid katsumusi

1940. aastal müüs Hella kaine majandusliku arvestuse tulemusel lõpuks oma südamelähedase Marlebäcki ja ostis väiksema Jokela mõisa Helsingi lähedal Mäntsälä kihelkonnas.

Kirjutamise kõrval püüdis Hella Wuolijoki alati ka poliitikat mõjutada. Nüüd innustuski naine näitemängude loomise asemel rohkem poliitilistest mängudest ja temast sai Nõukogude Liidu eestkõneleja ja kaitsja oma salongis ja Soome seltskonnas. Soome talvesõja ajal 1940 osales ta läbirääkimistel vaherahu sõlmimiseks. Põhiline vahendaja nois kõnelusis oli tollane Nõukogude Liidu suursaadik Rootsis, Wuolijoe hea tuttav Aleksandra Kollontai. Talvesõja lõpetamiseks saavutatigi rahukokkulepe. Seetõttu on Hellat nimetanud tolle sõja rahuingliks või konkreetselt süüdistatud riigireetmises.

Kui arvesse võtta, millised meeleolud ja mängureeglid sel ajal valitsesid Euroopa luurekogukonnas, kes kellega käis ja kellega mängis ning kui ahvatlevaks ja ohtlikuks riigid sellist tegevust pidasid, siis pole ime, et Wuolijoki sattus oma suhete ja tegevusega ka Soome vastuluure püsivaatluse alla.

1942. aasta kevadel ilmus Hella Jokela tallu nõukogude põrandaalune kuller ja parašütist Kerttu Nuorteva. See oli Wuolijoele halb üllatus, sest ta teadis, et politsei niigi jälgis tema Jokela mõisat. Ta andis Nuortevale küll üheks ööks peavarju, kuid koostööd ta temaga teha ei tahtnud. Moskva luuraja abistamine võis tähendada surmanuhtlust. Mais Soome politsei vahistas naise ja Mere tänava korteris korraldati läbiotsimine, kuid tõendeid ei leitud. Septembris kukkus Nuorteva oma raadiosaatjat peites kinni. Ta rääkis sisse ka Hella ja 1943. aasta kevadel arreteeriti Wuolijoki vaenlast abistadavast tegevuse pärast ning mõisteti eluks ajaks vangi. Ta viidi Helsingi Läänivanglasse. Wuolijoki lohutas end lugemise ja kirjutamisega. Ta sõnastas oma eri eluperioodidest viis autobiograafilist jutustust. Pärast rahu sõlmimist Nõukogude Liidu ja Soome vahel vabastati Hella 1944. aasta septembris vanglast. Ta siirdus Jokelasse korrastama oma käsikirju ja trükki andma memuaare.

Viimane aastakümme

1945–1949 oli Hella Wuolijoki Soome Yleisradio peadirektor, võttis osa ühingu Soome–NSV Liit asutamisest. Soome Rahva Demokraatliku Liidu esindajana pääses ta lõpuks ka 1946 Eduskunda. Teda peeti kommunistiks, aga ise pidas ta end rohkem sotsiaaldemokraadiks ehk «võitlejaks säärase ühiskonna eest, kus kõigil oleks võimalikult hea elada». Töö raadios tõi Wuolijoele vähe kiidusõnu ning rohkesti probleeme ja halvustamist. 1948 jäi ta ilma parlamendikohast ja järgmisel aastal ka raadio peadirektori toolist. Hella leidis pärast seda lohutust kuuldemängude kirjutamises, jätkas oma Niskamäe näidenditega ja publitseeris uusi memuaare.

Hella Wuolijoki suri pärast pikaajalist haigust 2. veebruaril 1954, olles 67-aastasena ammendanud oma jõuvarud. Tuhk maeti kirjaniku isa urni kõrvale Helsingi Hietaniemi surnuaiale.

Wuolijoe tütre Vappu mees oli poliitik ja diplomaat Sakari Tuomioja. Hella Wuolijoe lapselaps, kellelt 2006. aastal ilmus oma vanaemast ja vanatädist rääkiv raamat «Õrnroosa», on politoloog ja endine Soome välisminister (2000-2007) Erkki Tuomioja. 2011. aastal tegi Sulo Wuolijoki venna pojapojapoeg Juha temast filmi «Hella W». Eesti keeles pani Hella eluloo kirja Oskar Kruus. Ka kirjaniku tütar Vappu avaldas oma vastuolulistest suhetest emaga raamatu «Sulo, Hella ja Vappuli». Oma ema kohta on Wuolijoe tütar öelnud: «Ta elas dramaatiliselt ja armastas draamat ning lõi seda ka oma eluga.»

Tagasi üles