Eesti Muusikaauhinnad 2020

Lähisuhtevägivalda kogenud Soome naise lugu: keegi ei ole sellist julma kohtlemist väärt!

FOTO: Caro / Scanpix

Regina Kankanpään on Soome naine, kelle jaoks möödusid poolteist aastat hirmuudus. Vägivald oli tema elus igapäevane osa. Lõpuks ärkas ta haiglas, mäletamata, kuidas sinna sattunud oli. Regina viskas sõrmuse prügikasti ning tuli vägivaldse partneri juurest ära.

Haluan ja olen valmis kertomaan mitä tuskaa kävin läpi. Jos joku on kokenut samaa tai tuntee myötätuntoa niin olen...

Posted by Regina Kankaanpää on Tuesday, 27 September 2016

Septembri lõpus postitas Regina Facebooki selfi, mille ta oli endast teinud kiirabiautos pärast järjekordset «armastavat» kokkupõrget oma elukaaslasega. Naine põhjendab Aamulehtile, et tahtis heita valgust teemale, millest paljud rääkida ei julge. Ta loodab, et oma lugu jagades julgevad teisedki ohvrid oma murega abi otsida.

«Keegi ei vääri sellist julmust ja ebaõiglust,» ütleb Regina. «Ma tean, et on palju naisi, kes tunnevad end jõuetuna ja väärtusetuna, nad kardavad, on üksikud ja allasurutud. Ma loodan, et nad usuvad endasse piisavalt ning suudavad endale öelda: «Ma ei vääri seda. Ma olen väärt paremat, ma olen temast üle.»»

Regina jaoks algas vägivald suhte alguses. «Ma mäletan, et kui me olime paar nädalat kurameerinud, ärkasin ma selle peale, et ta viskas mu voodist välja, lõugas ja käskis üles ärgata. Ma olin segaduses, hakkasin nutma. Ma ei saanud aru, miks ta nii käitus.» Kankanpään arvas, et mehel oli lihtsalt «halb päev» ning ta lasi juhtumil minna.

Kui nad olid kokku kolinud, algasid tõsisemad rünnakud juba mõni kuu pärast kokkukolimist. Naine üritas põgeneda vannituppa, kuid mees sai ta kätte. Tal õnnestus jõuda naabrini, kes kutsus politsei, kuid pärast seda muutusid rünnakud jõhkramaks ja sagedasemaks.

Vang omaenda kodus

«Vähehaaval hakkasin ma end oma kodus vangina tundma,» meenutab Regina. Tema ümbert kadusid sõbrad, kuna mees ei lubanud välismaailmaga suhelda. Vähehaaval püüdis naine rünnakuid ennetada, kuna õppis mehe käitumisest aru saama, millal peks soolas on. «Ma püüdsin kõik õigesti teha, talle mitte jalgu jääda. Iga kord süüdistasin ma iseennast, kuigi nüüd saan aru, et miski polnud minu süü. Ta surus mu vaimselt nurka.»

Mees lubas iga kord, et muudab end – ka siis, kui oli juba mitu korda naise ribid murdnud. Ta tõi kalleid kingitusi ning Regina uskus teda.

Viimane intsident oli nii šokeeriv, et Regina ei suuda seda sõnadesse panna. Tema poeg oli kodus ja magas teises toas. Ta mäletab, et püüdis poega appi hüüda, kuni poiss lõpuks ärkas. Ta sai vannituppa pakku ning edasist ta ei mäleta. Kui ta haiglas ärkas, oli poeg tema kõrval ning ta andis oma lapsele lubaduse, et nüüd see lõppeb. Mõte sellest, et tema poeg pidi nägema ema vereloigus lamamas, oli miski, mida ta ei suutnud enam taluda. Sõrmuse lennutas ta haigla prügikasti ning kui Reginalt küsiti, kas ta tahab esitada mehe vastu süüdistuse, tegigi ta seda meeletust hirmust hoolimata.

Regina usub, et just hirm on see, miks nii paljud perevägivallajuhtumid karistuseta jäävad. Tema endisele partnerile mõisteti tingimisi karistus, naine ei taha täpsustada, kui pikk see on. «Naised ei räägi sellest, sest nad kardavad, et tagajärjed on veel hullemad. Nad süüdistavad iseennast ning leiavad partneri käitumisele vabandusi. Minagi tegin nii.» Regina teab, et lahkumiseks on vaja tohutul hulgal jõudu, julgust, head toetusvõrgustikku ja otsusekindlust.

Pärast oma foto Facebookis jagamist oli Regina esialgu kõhklev, kuid on saanud väga palju toetavaid sõnu ja positiivset vastukaja nii sõpradelt kui võõrastelt. «Minu jaoks ei olnud mu loo ja näo avalikustamine lihtne, kuid mul on väga hea meel, et ma seda tegin. Kõik ohvrid peaksid teadma, et nad ei ole üksi, isegi kui nad seda tunnevad. Abi on olemas!»

Tagasi üles