Moodne naine: mind ei defineeri see, et mind vägistati

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kui ma olin umbes kahekümne-aastane, vägistati mind peaaegu ära. Ütlen peaaegu, sest füüsilisi asitõendeid sellest ööst, mil võõras kahemeetrine mees mind voodis kinni hoidis, ei jäänud. Ma ei läinud politseisse. Ütlen vägistati, sest ka peaaegu loeb ja rünnaku šokist üle saamiseks on mul kulunud peaaegu kümme aastat.

Naissugu on nõrgem sugu. Mehed on meist tugevamad. Ka siis, kui naine õpib enesekaitset, ostab kotti pipragaasi, jookseb kiiresti või oskab ülehelikiirusel oma abikaasa, turvamehe, politsei numbrit valida, on ta füüsiliselt nõrgem.

Las ma toon ühe näite – kui ma kõnnin keset ööd halvas kandis pimedal tänaval ja vastu tulevad kolm naist, ei hirmuta see mind eriti. Jah, muidugi võivad need olla narkomaanid või vargaplikad, aga poolenisti automaatselt ja samas ikkagi ka kaine mõistuse najal hindan olukorra üpris heaks. Kui aga mu poole liigub kolm meest ja ma näen, et huvitan neid, käib seljast külm jutt läbi.

See külm jutt, ta on ajaga väiksemaks läinud. Alguses, aasta ja paar vahetult pärast seda, kui karjusin «Ei!» ja tagusin rusikatega inimest, kes leidis, et on hea murda sisse mu hotellituppa ja mind puhta füüsilise jõu üleoleku õigusega ahistama hakata, olin pimedatel tänavatel peaaegu halvatud ja sain vana hea paanikahoo.

Mul tekib selline tunne, et naisena ei ole vahet, kas tänav on valgustatud või mitte, kartma peab ikkagi. Koguaeg, natuke. Mida need hilisteismelised poisid tahtsid, kes mulle pühapäeva pärastlõunal ühes suures Tallinna rannas hüüdsid: «Jaluta, jaluta, musike, varsti teeme sinuga kotijooksu!» Nad tahtsid, et ma nende ees võpataksin. Nad tahtsid seda külma jutti, nad nautisid seda.

Või keda ma lollitan, ma ei läinudki pimedatele tänavatele, sest mul oli tunne, et ma ei kontrolli enam midagi. Et minuga võivad kõik, kes on minust tugevamad, teha mida nad tahavad. Ja minu jalaga saanud koerapoja seisus psüühika ütles tol hetkel, et inimesed tahavad mulle halba. Nad tahavad mulle haiget teha.

Naine ikka ise süüdi?

Kui Kim Kardashiani hotellituppa murdsid sisse relvastatud ja maskides röövlid, tirisid ta voodist välja, teipisid kinni tema suu ja käed, oli Kimi esimene mõte, et teda hakatakse nüüd vägistama. Issand, kui kurb seda teada on. Issand, kui palju see ütleb naiste ja meeste ja terve maailma kohta.

Jah, muidugi on Kardashianide klanni kõige kuulsam liige kohati feminismile halb ja tema andetusest võib kirjutada raamatuid. Peale selle ütlevad eksperdid, et osaliselt on naine oma teemantide röövis ise süüdi, mida ta siis lehvitas neid sotsiaalmeedias. Kuid ometi ajab see mõte mul südame pahaks, et mehed, terve kamp mehi, kes on tugevamad, relvastatud ja kogu sündmust ette planeerinud, suruvad ühe naise põrandale ning teevad temaga, mida nad tahavad.

Nagu ajab mul südame pahaks, kui loen meediast, et teatri või õlletehase juht Eestis kasutab kas füüsilist või töist vägivalda oma alluva suhtes, kellega ta lisaks kõigele muule intiimsuhtes on. Mul tekib selline tunne, et naisena ei ole vahet, kas tänav on valgustatud või mitte, kartma peab ikkagi. Koguaeg, natuke. Mida need hilisteismelised poisid tahtsid, kes mulle pühapäeva pärastlõunal ühes suures Tallinna rannas hüüdsid: «Jaluta, jaluta, musike, varsti teeme sinuga kotijooksu!» Nad tahtsid, et ma nende ees võpataksin. Nad tahtsid seda külma jutti, nad nautisid seda.

Oma töö tõttu reisin ma pidevalt suuremates ja väiksemates Euroopa linnades ning viimase aasta-kahe jooksul tuleb Euroopast murettekitavaid teateid. Jälle oli kuskil kamp mehi, kes tegi midagi kambale naistele. Jälle rööviti kotte ja rünnati seksuaalselt, loen lehtedest ning sõidan siis ise nendesse linnadesse.

Ja mul on nendes hirm. Mitte küll enam selline halvav, emotsionaalset šokki läbi elava inimese hirm, sest õnneks on piisavalt aega tollest ööst mööda läinud. Ärge saage valesti aru, kui sind vägistatakse või peaaegu vägistatakse, mäletad sa seda terve elu, aga ma olen õppinud sellest faktist mõtlema kui faktist, jättes igasugused tunded hoolega ehitatud klaasseina taha. See ei defineeri mind enam. Nii et ma ei jäta oma reise ära, aga vahin õhtul restoranist hotelli kõndides ringi küll nagu hullumeelne.

Jah, Kim Kardashian oli ise süüdi, et ei organiseerinud hotelli turvamehi ja lehvitas teemantidega internetis. Ei, seelikut kandev naine Kölni tänavatel ei ole ise süüdi, et talle kallale tullakse. Ei, mina ei olnud tol ööl süüdi, kui see mees mu hotellitoa ukse lahti sai. Jah, alluva suhtes vägivalda kasutav mees tuleb hukka mõista uuesti ja uuesti, nagu tuleb rääkida uuesti ja uuesti sellest, et igasugune vägivald, aga eriti endast nõrgemate vastu suunatud vägivald peab lõppema.

Ma ei ole enam ohver

Kuid mis kõigist nendest tõdedest, mida me kõik ju varemgi kuulnud oleme, õppida? Rääkida on tore, aga naised jäävadki kartma? See, kes ei karda, kes sukeldub hulljulgelt ohtliku olukorda, pole ju ka väga nutikas. Tuleks ikka kõndida valgustatud tänaval, suurema seltskonnaga, pipragaasiga? Pikema seelikuga? Sotsiaalmeedias tagasihoidlikum olla? Ainult et kui palju me saame oma turvalisuse nimel teha, enne kui see hakkab takistama meie elusid? Sest, no tõepoolest, ma elan põhjapoolkeral ja pimedas kodus püsimine tähendaks talvel vanglakaristust.

Ühe asja olen ma nende aastate jooksul, mis mul üle saamiseks kulus, endale aga selgeks teinud. Ma ei ole enam ohver. See, kui mind korra rünnati, ei tohi mind defineerida, see ei tohi määrata mu unenägusid ega mu usaldust uute inimeste suhtes. Ma ütlen veel: see ei tohi mind defineerida. Iga sammukaja koridoris ei ole vägistaja oma. Iga kuju tänavalt ei vaata mu poole.

Kõlab imelihtsalt, et nii lihtsat asja peab korrutama? Aga aega läks aastaid, et see endale selgeks teha. Ma loodan, et Kim ka jõuab ühel päeval nii kaugele, kus ta saab peeglisse vaadata ja endale sisendada, nagu mina sisendan uuesti ja uuesti: ma ei ole enam ohver.

Tagasi üles