Abieluleht 1931. aastal: ebainimlik inimelude hävitamine abordi näol peab lõppema!

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Alati on arstid tegelenud küsimuse kallal, kuidas teha naist ajutiselt sigimisvõimetuks. Kõik abinõud, mis selleks tarvitusele võetud, on osutunud aga puudulikeks ja mittekasulikeks ema kui ka järeltuleva soo tervisele, kirjutab keegi August 1931. aasta 22. veebruari Abielulehes.

Sündivuste reguleerimine on enesest väga tähtis. Kui leitakse selline reguleerimisvahend, siis oleks saavutatud palju inimlikku.

Meil Eestis loetakse aastas vähemalt 9000 aborti. Kas ei ole see metsik ja massiline inimelude hävitamine? Sellele metsikusele võiks piiri panna, kui saaks sündivusi reguleerida… Ja abortide arv näitab meil kasvamise tendentsi. Senini on abortide arv kasvanud keskmisel 100 juhtumi võrra aastas. Ja kokkuvõetult kogu Eestis vabariigi iseseisvuse ajal on vähemalt 100 000 aborti tehtud, see tähendab, on metsikult, julmalt hävitatud 100 000 noort inimelu!

Aborti lasevad meil peamiselt teha neiud, kes väljaspool abielu emaks saamas ja abielunaised töölisringkonnist. Kuid on ka abielunaisi, kellel küllalt võimalusi oleks lapsi kasvatada, leidub aborditegijate hulgas. Esimesile on see kuritöö veel kuidagi andestatav, aga teisel juhul on see puhtamakujuline roim. Selliseile roimadele võiks ainult piiri panna odava ja kõigile, eriti vaesemale kihile kättesaadava sündivuse reguleermisvahendiga.

Ja kokkuvõetult kogu Eestis vabariigi iseseisvuse ajal on vähemalt 100 000 aborti tehtud, see tähendab, on metsikult, julmalt hävitatud 100 000 noort inimelu!

Abort, kui praegune laialdasemalt tarvitatav abinõu rasedusest vabanemiseks, on ka veel hädaohtlik emale. Tihtigi võib õnnestuda esimene ja ka teine abort, kuid järgmised võivad surma tuua veremürgituste ja verejooksude läbi.

Mõni ehk arvab, et pole üldse tarvis sündide reguleerimisi ja samuti saab ka abortideta läbi, et igaüks, kes on jäänud rasedaks, sünnitagu ja kasvatagu üles oma laps. Minagi isiklikult ühtin selle arvamisega, aga elu ei ole igakord selline, et võimaldaks inimlikku lastekasvatamist. Ja miks asetada siis last elu piinapingile? Siis juba parem lasta teda mitte sündidagi. Ei ole ju teenijal neiul, kes end isegi ei suuda kuidagi elatada enam võimalust kasvatada last. Samuti võib näitena võtta töölisperekonna, kus juba on 4-5 last ja vanemad neidki ei suuda rahuldavalt toita ega kasvatada. Ja iga uue ilmakodaniku sünd oleks siin peaaegu kuritegu nii vanemate kui ka lapse enese vastu, mõjudes tapvalt vanemaile ja ühtlasi ei lase ka noorest ilmakodanikust kasvada tugevat, elujõulist inimest. Selliseil juhtudel tuleks hoiduda, arvab ehk mõni… Täiesti õigus. See oleks ka minu isiklik arvamine. Aga kuidas seda siis teha? Õigus armastusele on ometi kõigil, olgu ta rikas või vaene?

Siin tulebki tahtmatult otsida abinõusid, mis hoiaksid ajutiselt ära rasedaks jäämise. Abort oma julmusega siia ei kõlba ja nii tuleb siis otsida midagi muud, ja selle millegi muu kallal on arstid juba töötanud aastakümneid, ja alles nüüd, viimaseil aastail näib leitud olevat otstarbekohane vahend.

Selle vastu võib tõusta ka hääli, kes ütlevad, et sündivuste reguleerimine mõjub kahandavalt rahvaarvule ja et kõik sellised abinõud tuleksid keelata… Õigus, rahvaarvu see küll ei tõsta. Kuid kuidas saab olla juttu rahvaarvu kasvust, kui olemasolevalgi rahval midagi teha pole ja elamisvõimalused peaaegu puuduvad? Vist keegi naine ei keelduks sünnitamast, kui tal oleks lapsekasvatamise võimalusi?

Raskete ja järjest raskenevate majanduslikkude olude sunnil näitabki abortide arv kasvamise tendentsi. Ja just abortide vastu võitlemiseks püütaksegi leida vahendit, mis aitaks reguleerida sigivust.

Leipzigi ülikooli naiskliiniku sünnitusabi professor – professor Sellheim – on suurema osa oma elust pühendanud uurimusele, kuidas naist teha ajutiselt sigimisvõimetuks, nii et see oleks täiesti kahjutu temale, kui ka tema järeltulevale soole. Ka prof Sellheim tahab sündivust reguleerida. Ka tema loodab seeläbi piiri panna metsikule idaneva elu hävitamisele emaihus. Ja mõistlikuim ja inimväärsem meetod sigivuse piiramiseks on seemne vastuvõtu takistamine.

Ka Inglise parlament on vastu võtnud seaduse, mille läbi omavalitsuste ülesandeks tehakse teatud summasid määrata selgitustööks vaesema rahvakihi naisile, kuidas hoiduda rasedusest. Ülemkojas juhiti tähelepanu sellele, et Inglise koguduste poolt ainukese lubatud abinõuna, jutlustet hoidumine sugulisest kooselust, on läbiviimatu, ja et väga paljud naised ise tunnistavad, et nad niipea, kui märkavad rasedaks jäämist, kohe ette võtavad kõik mis võimalik, et rasedust katkestada.

Ka Austria haigekassa riigikomisjoni kirjastusel on ilmunud raamat naisile, mis annab seletust, kuidas hoiduda rasedaks jäämast. Seda raamatut jagatakse maksuta kõigile haigekassa liikmeile. Liig rohke sigimise ärahoidmisega kergendatakse vaesemate kihtide abielu ja hoitakse naisi hävitamast oma tervist ja hädaohtu saatmast koguni oma elu.

Prof Sellheim seletab, et arsti juurde tuleb igapäev naisi, kes avaldavad soovi, et neid jäädavalt siginemisvõimetuks tehtaks. Seda muidugi ei tehta. Tuleb otsida kahjutuid vahendeid, kuidas naist ajutiselt sigimisvõimetuks teha.

Munajuhe sulgemine, mis naise teeb kestvalt siginematuks, ei saa siin ka kõne alla tulla, sest et naisele tuleb tingimata säilitada lapse saamise võimalus soovi korral.

Ka munasarjade Röntgeni kiiritusega valgustamine on hädaohtlik mäng sigivusega, sest see võib naise lõplikult siginemisvõimetuks teha. Teisest küljest – kui Röntgeni kiirtega paistmine toob ainult mööduva siginemisvõimetuse – võivad niinimetatud «Röntgenilapsed» väga kergesti vigased sündida. Seetõttu otsiti teisi meetode.

Tehti katset mehe seemne pritsimisega naise verre, et saavutada naise juures nn «spermaimmuniteeti», so vastuvõtmatust sugutusele.

Suurimat tähelepanu äratasid prof Haberlandti katsed, kes teatud hormoonide külgepookimise läbi emase tegi mõneks ajaks siginemisvõimetuks. See meetod seisab tiinete loomade munasarjadest ja emakoogist saavutatud ainete sissesöötmisest.

Et naisi sel viisil mõneks ajaks vastuvõtmatuks teha mehe seemne mõjul, on tarvis vastavaid hormoone suuemal hulgal. Kuid ka sellest on saadud üle. Nimelt on õnnestunud hormooni, mida sisaldavad tiinete loomade munasarjad ja emakook (platsenta9, saavutada ka viimasel rasedusjärgul viibivate naiste uriinist. 200 liitrist rasedauriinist saab üks gramm seda naise seksuaalhormooni. On huvitav, et on võimalik ühe naise rasedust ära kasutada teiste naiste rasedaksjäämise ärahoidmiseks.

Nüüd tahetaksegi rõhku panna sellele, et naiskliinikuis ja sünnitusasutusis rasedate naiste uriin hoolikalt kokku kogutakse, siis läheb raseduse vastu kaitsev hormoon nii odavaks, et see on kättesaadav ka vaesemale rahvakihile, kellele see omab ju suuremat tähtsust kui rikkaile.

Tuleks ainult veel soovida, et lahendataks kiiremini see probleem. Ja ühtlasi seega kaoks ka ebainimlik inimelude hävitamine abordi näol.

Tagasi üles