Täna, 11. veebruaril oma 85. juubelit tähistava armastatud lastekirjaniku Heljo Männi väikest, seinatäie raamatutega tuba Nõmme mändide vahel valgustab hommikupäikese poole jääv aken, mille ees tipib kirjanikuproua valminud käsikirju elektroonilisse trükimasinasse. «Põhiliselt kirjutan ma käsitsi. Läbi südame,» ütleb ta.
Ta lisab, et kirjutab parema käega, sest on ikkagi tundekirjanik ja selline tunnetus on väga oluline. Erksa meele ja rõõmsa tujuga Mänd võtab eespool kirjeldatud väikeses toas vastu ka külalisi ning märgib ära, et omaealisi käib tal vähe külas. «Käivad nooremad. Kõik ütlevad, et tuleme su juurest elurõõmu tooma,» naerab ta.
Mitte ainult lastekirjanik
Heljo Mänd on kirjutanud ligi 150 teost, suures osas lastele, kuid viimastel aastatel üha rohkem täiskasvanutele – asjaolu, mis sageli tema hinnangul kahe silma vahele jäänud. «Mul ei ole midagi selle vastu, et ma siin olen lastekirjanduse vanaema, aga minus on nii oluline tahk jäänud märkamata,» avaldab ta.
«Muidugi see Mõmmi on mulle kõige olulisem olnud. Aga taevake!, kuidas ma nüüd ju palju aastaid olen suurtele üle läinud. Ma ei saanud ju varem minna. Mul see igatsus oli juba enne olemas, aga nõukogudeajal niisugused raamatud jäid tagaplaanile.» Eesti aja alguses oli olukord jälle vastupidine ning lastekirjandust oli joonistuste tõttu kallis välja anda. Siis läkski Heljo Mänd suure hooga täiskasvanutele üle. 85ndal sünnipäeval tunneb ta siiski, et lisaks Mõmmile on lõpuks märgatud ka tema muud loomingut.
Ülemöödunud aastasse jääb äärmise aususega silma hakkav «Pilgu puudutus», kus kirjanik jutustab väga avalalt oma mõtteist ja mõtisklustest, suhetest noorima tütrega, kellega koos elab, ja teiste pereliikmetega. Et veelgi julgem oma aususes olla, on talle soovitatud isegi Aafrikasse sõita, kuid reisimine pole Heljo Mändi väga tõmmanud. Temale on olulisemad sisemised rännakud ja armastus selle eri vormides. «Ega minul ei ole väljamõeldud lugusid, üldiselt mina kirjutan ju oma elust.»
Peab ennast tuviks
Ausus vaatab vastu ka vaatamata proosavormile ühes kolmest uhiuuest juubeliraamatutest «Lind-naine / Tuvide koloonia». See lühidate memuaaridega raamat koosneb kahest kirjaniku sõnul kirjapildis ja tundelaadilt erinevast raamatuosast, kus esi- ja tagakaanelt algavad lood saavad keskel kokku. «Ma ise arvan, et ma olen tuvi ja terve mu suguvõsa on tuvid,» ütleb ta sellest kaunist raamatust kõneledes.
Eelmisel aastal välja antud lasteraamatule «Sämblik» (sõna mõtles välja lapselaps Leo, kellest ka raamat, ja see tähendab samblal istuvat ämblikut - toim), mis edastab vanaema ja lapselapse jutuajamisi, on oodata peagi järge. «Tuulehunt» pajatab ema ja lapse suhtest ning on üle antud juba kirjastusele.
«Mu tütar on väga pühendunud oma lastele. Minul ei olnud iialgi mahti niimoodi arutada oma lastega või niimoodi mängida, aga temal on need filosoofilised mängud, mis on lapsele ääretult põnevad. Ja nüüd ma kogun kolmanda [raamatu] jaoks materjali,» jutustab Mänd.
Aeg on kui tänutäheks
Heljo Männile on terve elu meeldinud kirjutada, kuid noorena ja laste kõrvalt ei olnud tal muust kirjutada kui rõõmust. Ta arutleb, et võib-olla oleks ka need mõtted tulnud, ent neli last nõudsid oma ja tema ei ole kohusetundliku inimesena kohe kindlasti olnud kirjanik laste arvelt.
Neljast lapsest käis vaid üks lasteaias, ema Heljo Mänd tegi perele süüa ja kraamis kodu, seda kõike üksi, ilma lapsehoidja abita. Tagasi vaadates arutleb ta, et ju see on nüüd tänu selle eest kõrgemalt poolt, et nii palju aastaid antud. «Olen kohusetundlikult oma kohustuse elu vastu täitnud. Ja nüüd on antud kuhjaga tagasi ja veel mõtteid peale.»
Heljo Mänd tunnistab, et ta ei kahetse elus midagi ja ka ebameeldivused on midagi õpetanud ning seega vajalikud. Üks, mida ta aga siiralt imetleb, on just selline suhe lastega, nagu ta oma noorima tütre pealt näeb. «Kui ilus see on!» märgib ta.
Lapsepõlves põdur, eakana reibas
Oma lapsepõlvest on Heljo Mänd rohkem esile toonud suhet oma vanaemaga, kes on tal siiani vaimselt erksa eeskujuna meeles. Emaga suhtest on kirjanikul meeles pidev kartus tema tervise pärast. Heljo oli lapsena põdura tervisega ning ema kartis aina, et ta ära sureb. 85-aastaselt räägib ta aga, et viimati käis arstil kümme aastat tagasi ja siis ka vaid üht reumarohu retsepti saamas.
«Ma mäletan, mõni aasta tagasi, kui käisin veel lugejatega kohtumas, käisin ühel pensionäridele mõeldud üritusel. Seal oli kohal med-õde, kes mõõtis ka minu vererõhku. Siis õde hüüatas, et see on ju noore inimese vererõhk!»
Kas ema suur hool ja mure oli siis õigustatud omal ajal? «Ei olnud õige, et ema mind nii hoidis ja kogu aeg kartis, et ma suren, sellepärast et see tekitas ainult hirmu ja ma olin väga sõnakuulelik laps ja täitsin [käsku]. Aga kui oleksin saanud palju varem samamoodi joosta nagu kõik lapsed, oleksin palju varem terve olnud,» on elurõõmus kirjanikuproua kindel.
Mõtted mõjutavad
Mänd räägib loo, et kui ta oli alles abiellunud, siis ei julgenud ta päevitades isegi hommikumantlit ära võtta, samas kui tema abikaasal oli nii palav, et higi jooksis. Jutu peale, et tuul on, naeris mees ta välja ja siis alles läks Heljo kuidagi lahti ning julges lõpuks vettegi minna, kuhu lapepõlves teda kunagi ei lubatud. Kui aga juba lapsed tulid, ei olnud naisel enam üldse aega endale mõelda ja siis läkski ta tugevaks.
Heljo Mänd tõdeb, et 25 aastat naise elust õnnelikus abielus olla on suur asi, kuid hilisemal perioodil tekkis tal siiski suhtes mehega probleeme. «Mees oli kunstnik, aga ei olnud tunnustatud, mina aga liikusin edasi. Tema oli veel vanaaegne mees, pidi olema esimene! Ometi oli tema see, kes mind kirjanduse juurde tõi ja ütles, et läheksin ja avaldaksin oma luulet. Järsku hakkasin temast üle kasvama ja see oli kurb. Aga me elasime muidugi lõpuni koos.»
Heljo Mänd on veendunud, et mõtted mõjutavad meid väga palju. Endast kümme aastat vanema mehe vähki haigestumise üheks põhjuseks arvab ta olevat aina kasvanud kibestumuse. Ise tähtsustab kirjanikuproua häid mõtteid ja elurõõmu, selle taustas peavad probleemid aga lahendatud olema.
Väikese toa, kus valmimisjärge ootavad viis-kuus teost korraga, seina kaunistab jutustuse «Pihlakapimedus» kaanelt tuttav, mehe Romani loodud maal «Pihlakas».