Naine, 40+: peaaegu armastuskiri mehele, kes seisab naise taga

Ylle Rajasaar

FOTO: Erakogu

Elu on igas hetkes, enamasti on sekundi murdosa tagantjärele kõige täpsemalt ja kõige rohkem kirjeldatud mõõtühik, mis märgib mõne uue ajajärgu või lausa ajastu algust. Ma olen alati arvanud, et sekundi murdosa juhtub dramaatiliselt või vähemalt saabub suure pauguga; et selles on mingi teatraalne saatuse sõrme puudutus. Selgub, et kõik võib juhtuda ka nähtamatult, hapra jalaga silma vikerkesta lõhki rebides.

Olime härraga õhtusel jalutuskäigul kui midagi talle silma lendas. Imetilluke putukas riivas jala või tiivaga vikerkesta, takerdus sinna ja tõmbas oma olematu jõuga silmast nähtamatu joone läbi. Valu, pisarad, veri, EMO. Nädal aega voodirežiimi.

Sekundi murdosaga, peaaegu ei millestki hakkas tiksuma aeg, mis muutis kümnete inimeste tehtud plaanid mõttepuruks. Aeg, mis keeras minu viimaste aastate üsna mugava «keskmise eesti mehe» elu täiesti pea peale.

Õnneks ei kaotanud ta kõnevõimet

Seisin keset maja, käed rippu, ja ei osanud esimese hooga kuskilt pihta hakata. Tegin ikka uuesti ja uuesti haigele pai, rahustasin ja lohutasin teda, samal ajal end kogudes; püüdes välja mõelda, mismoodi ma kõige sellega siin huushollis nüüd üksinda hakkama saan.

Kütta pole vaja, õnneks on soojad ilmad; üks mure vähem! Toit, toit… teen nädala menüü, kirjutan üles, mis poest vaja… Pood… kus see pood on? Ah, meelde tuli! Korras. Lapsed kooli – üks varahommikul autoga viuh! rongijaama, teine jalgrattaga mõisakooli; pärastlõunal tagurpidi järjekorras koju tagasi; ja et ei unustaks võileibu kaasa panna; ja õun, õun ka kindlasti! Kirjutama pean kolm artiklit. Autoga on vaja minna arstile ja apteeki, selge, tuleb tasakesi sõita, haige on pardal… Kirjutama pean… Töö... Kuhu ma selle töö nüüd ära mahutan?

Õnneks ei kaotanud härra koos silmanägemisega kõnevõimet. Tegin ta sängi veerele tavalisest tihedamini asja, serveerisin teed ja õunapirukat, ja palusin luba meie vestluse üles kirjutada: viisteist lehekülge asju, millest ma midagi ei teadnud või mida ma teha ei osanud. No olgu, mu käekiri on arvutiajastul üsna kohutavaks muutunud... Tasapisi hakkas see kaugjuhtimise teel pesakonna haldamine perepeale isegi nalja tegema. Ja tasapisi hakkasid asjad sujuma.

Kolmanda päeva pohmell

Kolmanda päeva hommikuks olin jõudnud enam-vähem samale levelile, kus end mäletan mõne aasta tagusest ajast – «keskmine eesti mees» muundus tagasi supernaiseks, kes saab ja jõuab kõike. Kui vaja, teeb kolm korda päevas korralikku kodutoitu; kui vaja, värvib majaseina; kui vaja, lepitab naabreid.

Tookord lõppes see läbipõlemisega, tõsise haigusega. Ma lihtsalt ei jaksanud ühel päeval enam sugugi. Siis tuli Härra Abikassa ja käratas, et aitab jamast. Ise oled sa ennast selleks supernaiseks mõelnud, ise oled end läbi kärsatanud – nüüd lähed arsti juurde ja edaspidi jagame asjad nii, et kõik on normaalsed inimesed ja osalevad tootmisprotsessis.

Kolmanda päeva hommikul on kohal teadmine, et kaua ma nii vastu ei pea – kuhjuv unevõlg, pidev ärevus veel tegemata asjade üle… Muidugi ma saan hakkama, muidugi ma jään ellu. Ainult et see on üks teistmoodi elu. Pohmelliudus elu.

Istusin sel hommikul eleegilises meeleolus terrassile. Päris kaua aega istusin. Mõtlesin asjade üle järele. Sekundi murdosaga kaela lennanud ajajärk saab tõenäoliselt varsti mööda. Mees võtab jala alla ja silma pähe ja on jälle olemas. On see, mida mina ei oska olla; näeb; mida mina näen – ja natuke rohkem; tunneb, mida mina tunnen – ja ei häbene oma tundeid jagada. Mul on hästi.

Iga rahuoleva naise taga on teine inimene

Miks ma üldse seda isiklikku sekundi murdosa jagan? Sest ütlust «iga eduka mehe taga on naine» saab julgelt parafraseerida «iga rahuloleva (eduka, enesekindla jne) naise taga on keegi, kes temast hoolib».

Ma olen veendunud, et kui te natuke laiemalt oma tutvusringis ja sõpruskonnas sobrate, leiate päris kindlasti mõne kadestamisväärselt enesekindla ja eduka naise, kelle seljatagant omakorda ilmub välja keegi, kes temast hoolib.

Meeldigu see siis või mitte, sobigu see siis kõrvaliste arvates või ei, aga see «suursaadiku aksessuaar» või «Euroopa Kontrollikoja liikme lastekarja kodus kasvatav tuhvlialune» või «muidusööjast mömm» on tagala. Tagala, milleta pohmellist saaks pealevõtmine ja töövõidust kaheksast viieni orjamine.

Jah, muidugi, seal seljataga võib seista ja harmoneeruda eri viisidel – rahakas mees, kes võimaldab muretu elu; väike hall, kellega koos saab kahel häälel maailma ebaõiglust manada… ja isegi sellisel juhul on seal see miski, mis paneb need kaks inimest teineteisega kokku kõlama. Igal potil oma kaas, on ju.

Selles loos on üks konks või pigem tasakaalupunkt: tangot tantsitakse kahekesi ja partnerit tunnetades. Kui üks hakkab jõuliselt omasoodu rapsima, on tulemuseks diski väljasopistumine. Nii et vaatame nüüd uuesti sinna seljataha – kas me isegi aru saame, kes kelle seljataga ja millal täpselt seisab?

«Keskmine eesti mees» ja «Läti pagulane» pruugib olla poos, et varjata kõrvaliste eest armastuse tõelist suurust. Mis see üldse teie asi on arutada, kes ja kuidas ja kui kaua seisab? Ehitage oma tagala üles, ja lootke, et sekundi murdosa siseneb pauguga ja annab kolm päeva ette teada.

Tagasi üles