Meie tutvumisloo võib lugeda kergelt müstiliseks «õigel ajal õiges» kohtumiseks. Samal päeval, kui olin sõbrannadele õhates öelnud, et tahaks kuskile solistina laulma minna, ilmus mu MSNi üks noorhärra R., kes oli leidnud minu kontakti kunstifoorumist, kus olin aktiivne liige, kirjutab Piret.
Üsna pea selgus, et peale kunsti tegeles ta ka muusikaga ja seda nii-öelda stuudio poole pealt ehk tema juures käisid peamiselt tütarlapsed laulmas ja projekti raames ka esinemas. Kui ma mainisin, et ma ka laulan, kutsus ta mind «ülekuulamisele».
Küsisin veel otse, ega tal pole plaanis mind ära sebida, kuid ta vastas, et töö ja eraelu ta ei seo. Sellest reeglist oli ta kuni selle ajani ka rangelt kinni pidanud.
Ainus vaba päev juhtus meil mõlemal olema 24.02 ja nii saigi kokku lepitud, et tuleb mulle bussijaama vastu.
24.02 hommikul oli sees ärev tunne, ajasin selle esinemisnärvi kaela ja astusin bussile. Kui buss jaama jõudis, oli peatus rahvast pungil, kuid ometigi bussiaknast välja vaadates jäi silma üks sinise jopega pikk noorhärra ja peast käis läbi mõte: «Minu kallim!».
Järgmisel hetkel küsisin endalt, kas olen segi. Vaatan mingit suvalist kutti ja ütlen: «Minu kallim!» Selle sõnaga polnud ma nimelt ühtegi oma varasemat poiss-sõpra nimetanud, sest hoidsin seda sõna oma tõelise armatuse jaoks ja nüüd vaatan bussiaknast ühele mehele otsa ja kasutan seda sõna.
Seda suurem oli minu üllatus, kui see sama sinise jopega noorhärra ligi asutus ja end tutvustas. Vahemärkusena veel niipalju, et me polnud üksteist varem näinud ja pidime helistama. Küsimusele, kuidas ta mind ära tundis, vastas, et sisetunne ütles.
Jalutasime tema kodu poole ja keset juttu jäi ta vait, vaatas mulle otsa ning teatas, et see pole minu päris nimi, millega end tutvustasin. Olin sõnatu - tõesti, see oli minu hüüdnimi, mida kasutasin. Peale selle võtsin külakostiks kaasa paki Mesikäpa komme - hiljem selgus, et need on tema lemmikkommid ja ta on üks suur maiasmokk.
Jõudsime tema juurde ning kuna oli 24. veebruar tähistasime koos tema vanematega ka vabariigi aastapäeva ja ta ema küsis sarkastiliselt, et kas tulin laulma või olen uus tüdruk. R. raputas pead ja ütles, et ainult laulma.
Laulsin mõned lood linti ja R. analüüsis neid, kuid üsna pea läks jutt mujale - ta näitas oma kunstiteoseid ning üks hetk vaatasin tema helesinistesse silmadesse ja taipasin, et me mõlemad oleme armunud. Kõige kummalisem oli see, et ei tema ega mina ei läinud kummagi «ideaalpartneri» alla. Seda suurem oli meie sõprade imestus, kui meid koos nähti.
Lugu pole aga siinkohas veel lõppenud. Peagi tulid tülid, mis ikka täiesti erinevate inimeste puhul tekivad. Ligi kahe aasta pärast, kui ühel vastlapäeval sõpradega väljas istusime ja sõbrad oma pulmaplaanidest rääkisid, teatasin R.le, et tema pulma tulen vaid külalisena. Nimelt olin alates aastavahetusest, mille eraldi veetsime, pidanud plaani temast lahku minna.
Kuid kuu hiljem, kui täpselt oma 20. sünnipäeval välismaalt naasesin, sain nagu puuga pähe - mõtlesin, et abiellun see aasta või mitte kunagi. Seda suurem oli minu üllatus, kui R. laevale vastu tulles kinkis sõrmuse - täpsemalt kihlasõrmuse.
Peagi tähistame oma 5. kohtumispäeva ja oleme 2,5 aastat abielus olnud, peres kasvab ka pisitütar. Tõeti esineb armastus esimesest silmapilgust, mida ma varem ei uskunud!