Meie (muinas)lugu rullus punase vaibana lahti kaheksa aastat tagasi, kui külastasin koos sõbrannadega väikelinna pubi, kirjutab lugeja Mummz meile saadetud tutvumisloos.
Tutvumislugu: oled kõige kihvtim mees baaris!
8. veebruar 2011, 13:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märkasin meest baarileti ääres juhuslikult ning tegin kohe strateegilise apsaka, öeldes ka oma sõbrannadele, et siin ruumis on üks kena mees. Kohe oli selge, et see viga tuleb parandada, seega palusin baarmenilt kirjutusvahendi ning haarasin õlletopsi aluse, mille tagumisele, valgele küljele kirjutasin «Oled kõige kihvtim mees baaris!» ja palusin selle anonüümselt noormehele viia.
Minu hämming oli suur, kui noorsand pärast saadetud sõnumi läbi lugemist otsejoones minu juurde kõndis ja tantsule palus. Võimalus, et selle kirja kirjutasin mina, oli üks neljale, sest täpselt niipaljukesi me tol õhtul olime välja tulnud. Mees vastas mu üllatunud pilgule kiirelt: «Polnud raske arvata, kes teist seda tegi.». Naeratasin.
Edasi oli meie suhtluses kaheaastane paus, mis piirdus viisaka tervituse või sõbraliku käeviipega juhuslike kohtumiste ajal. Kui juhtusin noormeest nägema, siis ütlesin alati (ja kui ei öelnud, siis mõtlesin) minuga kaasas olnud inimesele: «Vaata, seal kõnnib selle linna kõige ilusam mees!».
Pärast kahte aastat juhuslikke tervitusi leidsin ühel päeval enda e-postkastist teate: «Kas mäletad mind veel?» ning saades teada, k e l l e l t see kiri on, vastasin koheselt: «Kuidas ma saaksin mitte mäletada?!».
Lühikesele kirjavahetusel järgnes kohting, millele omakorda kooselu, mis on meie mõlema jaoks pakkunud rohkeid emotsioone. See lugu kestab endiselt ja ootab oma järgmisi üllatusmomente, millest muinasjuttudes puudu ei tule.