Me olime olnud tuttavad juba aasta algusest. Rääkisime vähe, peamiselt temapoolsel algatusel. Mul endal oli kiire ning just käsil eelmise suhte lõpetamine. Lisaks ei tundud ma uuest suhtest just vaimustust - tahtsin kõigest puhata, kirjutab Maarja.
Tutvumislugu: kevadarmastus
8. veebruar 2011, 16:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie tutvusele järgnes mul väga kiire periood. Saime rääkida vähe ning kui rääkisimegi, siis väheolulistest asjadest. Ma ei tundnud tema vastu midagi. Ta oli üks paljudest.
Umbes kolm kuud hiljem oli meil võimalus kokku saada. Tema oli linnas ning ka mina olin seal. Kuid kuna ma ei olnud kindel, kuidas saan sealt tagasi koju, jätsin kohtumise ära. Ka ei tundud teda piisavalt palju, et oleksin saanud usaldada.
Saabus kevad. Ühel õhtul, kui hakkasin arvutit kinni panema, Ta kirjutas mulle. Ja sellest õhtust alates me avanesime üksteisele. Olime lõpuks üleval kella kolmeni öösel ning magama läksin juba armununa.
Ei teadnud varem, et keegi võiks nii ilusaid sõnu öelda nii lihtsalt. Sellele õhtule järgnesid kauneimad sõnumid, ilusaimad ja pikimad telefonikõned. Olime mõlemad teineteisesse ära armunud, kuigi polnud veel kohtunud.
Paar nädalat hiljem saime läbi juhuse kokku. Ta tõi mulle punaseid roose ning ma uppusin Tema naeratusse ja kallistusse. See õhtupoolik, kui kõndisime mööda botaanikaeda ja Tartu vanalinna, möödus masendavalt kiiresti. Kui pidin jälle tagasi minema, olime mõlemad kurvad. Tundsime, et ei suuda lahus olla.
Kui tagasi koju jõudsin, nägid kohe mu sõbrannad mu naeratust, mis säras teistmoodi. Nad küsisid ja uurisid kõike. Kuid mina olin liiga armunud, et midagi tõsiselt võtta.
Me oleme kokku saanud tuhandeid kordi. Iga kord, kui teda näen, muutun kõige õnnelikumaks inimeseks maailmaks. Kui olen teda tööle saatnud, valdab mind kurbus - mõned tunnid ilma temata. Kui ta tagasi tuleb, olen kõige õnnelikum inimene.
Ma armun temasse iga kord aina uuesti ja uuesti. Ja kuigi nüüd on meie vahemaa päris suur, oskame sellega hakkama saada, mis sest, et valus on üksinda. Kuid koos olles me kirjutame edasi oma armastuse muinasjuttu, mille ilusaimad peatükid on need, kus oleme koos.