Norra kaitseministeeriumist ja armeest on saanud iseäralike palverändude sihtmärk – pärast seda, kui kuningriigis laiendati ajateenistuskohustus ka naistele, käivad nii ministrid, kaitseväelased kui ka ajakirjanikud seal uurimas, kuidas see toimib. Ka Eesti on huviline.
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras on tugev naiste suurema kaasamise toetaja, niisamuti kaitseminister Hannes Hanso, kes käis nädala alguses Norra kogemustega tutvumas.
Kohustuslikus korras meil naisi praegu keegi ajateenistusse ajama ei hakka, siin kohendati alles kolm aastat tagasi seadusi niimoodi, et naised saaksid meestega võrdsetel alustel legaalselt vabatahtlikku teenistusse astuda.
Norra «kohustuslik» tähendab sealjuures midagi muud kui Eestis. Igal aastal valitakse umbes 60 000 potentsiaalse kutsealuse seast füüsiliste ja vaimsete võimete testide ja vestluste järel välja kuni 10 000 ajateenijat, kõige paremad. Naiste kohustusliku ajateenistusega – või õigemini universaalse ajateenistusega, nagu eelistavad sugu rõhutamata öelda norrakad – kasvas valim lihtsalt märkimisväärselt. Ehkki loomulikult tahetakse seeläbi suurendada naiste osakaalu kaitseväes, ei ole seatud kindlaid kvoote, kui palju naisi igal aastal teenistusse võtta tuleks. Loodetakse aga, et tuleval aastal on neid umbes kolmandik.
Oslost põhja pool asuvas Rena sõjaväebaasis kohtusin Norra armee kõige kõrgema auastmega naisega, maaväe staabiülema brigaadikindral Ingrid Gjerdega, kes peab oma südameasjaks, et riigil oleks võimalikult hea kaitsevägi. Naiste ajateenistusse kaasamist näeb ta – nagu paljud teisedki – võimalusena valida välja veelgi paremad ja sobivamad kutsealused.
- Milliseid muudatusi pidite ajateenijate igapäevaelustegema, et siia saaksid tulla kohustuslikku väeteenistust alustavad naised?
Me ei pidanud praegu kuigi palju spetsiaalseid muudatusi tegema, sest naised on olnud Norra kaitseväes juba kaua. Naised võisid vabatahtlikult kaitseväega liituda juba 1975. aastal ja kõik ametikohad avanesid neile 1984. aastal (allveelaevadel teenimise õigus lisandus 1995. aastal – L. T.). Muidugi on tulnud mõelda majutuse korraldamisele, ent kuna meil on üldiselt segatoad, ei olnud tarvis suuremaid lisatöid teha.
Omaette küsimus on varustus – paljud meestele mõeldes tehtud varustuselemendi vajavad kohendamist, et need näiteks liikumist ei segaks. Samas on ka mehi, kellele standardne varustus hästi ei sobi.
Väljaõppes oleme juba varem tegelenud sellega, et ajateenijat ei koheldaks n-ö odava tööjõuna, oleme eemaldanud valed ja tarbetud ülesanded. Seeläbi muutub paremaks nii väljaõpe kui ka suhtumine sellesse.
- Kuidas mõjutab naiste osakaalu kasv ja nende rolli tähtsustamine kaitseväes mehi? Armee on miski, mida on traditsiooniliselt peetud meeste mängumaaks.
Seda tuleb kindlasti ajateenijatelt endilt küsida. Arvamus, et naisi armeesse tuues rünnatakse mehi ja mehelikkust, on väga vanamoodne. Keskkond ja kultuur muutuvad. Mitte ainult sõjavägi, vaid kogu riik. Ma arvan, et noorem põlvkond, kes praeguses süsteemis kaitseväkke tuleb, ei näe seda sugugi probleemina.
- Naiste ja meeste käitumisele on üldiselt küllalt erinevad ootused. Suurema hulga naiste kaitseväkke tulekuga on kaasnenud selliseid küsimusi nagu «Mida teha, kui sõdur nutab?». Kas peab midagi juhtimises muutma?
Olen näinud, kuidas meesohvitserid tunnevad end väga ebamugavalt, kui näevad kedagi nutmas. Ma ütlen neile, et see ei ole ohtlik – see on lihtsalt üks emotsioonide väljendamise viis.
Kultuur peab sellega kohanema ja meie peame sellega kohanema. See on midagi, millega tuleb harjuda. Samas oleme ohvitsere ja allohvitsere juba ammu koolitanud tegelema erinevate emotsioonidega – juhil on seda vaja sõltumata sellest, mis soost on ta alluvad. Naine, kes nutab, kui tal on raske, ei ole ju midagi halvemat kui teine naine või mees, kes samas olukorras vihastab või endasse tõmbub. Head juhid peavad õppima tundma ka iseend, oma emotsioone ja reaktsioone rasketes oludes, et tulla toime teistega.
Juhte koolitades keskendutakse harjutustele, kuidas käituda ühes või teises olukorras. Naiste hulga kasvuga on lisandunud uusi olukordade lahendamise ülesandeid.
- Naiste ja meeste koos metsa ja kasarmusse saatmisega seondub alati ka küsimus, mida te teete (seksuaalse) ahistamise vältimiseks.
Naised on meil kaitseväes juba ammu ja oleme selle küsimusega palju tegelenud. Nagu teame, ka ühesooline keskkond ei tähenda, et ahistamist ei ole.
Meile on väga tähtis, et naised ei peaks kaitseväest eemale jääma sellepärast, et kardavad agressiivset maskuliinsust või seda, et neid ei võeta omaks või et neid siin ahistatakse.
Väga oluline on meile üldse teadlikkuse suurendamine ühiskonnas. Selles on suur osa juba ajateenistuses käinutel ja me tahame, et nad lahkuksid positiivsete kogemustega ning räägiksid neist teistelegi. Igasuguse ahistamise suhtes on meil nulltolerants. Loomulikult võib ahistamist ette tulla kõigis organisatsioonides. Peame selle ärahoidmisega tegelema ega tohi silmi kinni pigistada, kui midagi on juhtunud.
«Poiste ja tüdrukute vahele tõmmatav eraldusjoon hägustub, saab selgeks, et kõik on lihtsalt inimesed,» räägib Marcus*.
«Tüdrukutel on vist rohkem asju,» lisab Vengard.
«Tsiviilasju!» täpsustab Bendik. «Kui oleme vormis, ei ole vahet, oleme kõik sõdurid.»
Vengard, Bendik ja Marcus on kõik 20 aastat vanad Norra ajateenijad ja sellised olid nende esimesed vastused, kui palusin rääkida, mida on nad õppinud naissoost võitluskaaslastega koos elamisest.
Kolm kaitseväekeskkonna tüüpesindajat – meest – ei näe naistele ajateenistuse kohustuslikuks tegemises probleemi. Nemad teenivad Norra kuningriiki universaalse ajateenistuse rakendamise esimesel aastal ja pole teistsugust süsteemi näinudki. Jaanuarist saadik jagavad nad ka ühe naissoost teenistuskaaslasega tuba, duši all käiakse kordamööda, seksuaalsuhted on rangelt keelatud.
«Rohkem harjumist on nõudnud lihtsalt kuuekesi ühes toas elamine, et keegi on tüdruk, on teisejärguline,» räägib Vengard. Segatoas elades ja tüdrukuga tuba jagades on nad Marcuse sõnul ehk veidi korrigeerinud oma keelekasutust – ainult poiste seltskonnas kipuvad näiteks kirjeldused nädalavahetustest küllalt rämedaks minema. Need, kes tüdrukutele alguses viltu vaatasid, on tõenäoliselt väljaõppe jooksul selle tarbetusest aru saanud, leiavad poisid.
Metsas väljaõppel on kõigil omamoodi raske ja probleemid ei sõltu otseselt soost. «Seljakott võib olla liiga suur ka mõne väiksema poisi jaoks,» leiab Bendik. «Töö peab saama tehtud. Kui keegi vajab abi ja keegi teine saab teda toetada, siis seda tehakse. Raskused ei ole sõjaväes vaid füüsilised. Vaja on ka vaimujõudu ja mõnikord vaimset tuge,» lisab Vengard.
«Armeed nähakse väljastpoolt väga maskuliinse ja meestele omasena. Kuigi mehed on sageli naistest tugevamad, pole see ju alati nii. Sealjuures on palju erinevaid ülesandeid – kõik ei seisne sugugi suure seljakotiga metsas kõndimises. See, et me oleme valitud meeste ja naiste seast, tähendab, et kasutatakse kogu potentsiaali,» leiab Marcus.
* Ajateenijate perekonnanimesid ei soovi Norra Kaitsevägi avaldada.