Lapse saamine ning oma pere loomine on midagi, mis on enamikul paaridel tulevikuplaanides, kuid tihtipeale on muu elu ja töökohustuse kõrvalt raske otsustada, millal on selleks õige aeg. Mis saab aga siis, kui üks osapool on laste saamiseks valmis, kuid teine tahab veel oodata? Kuidas sellises raskes olukorras õige lahenduseni jõuda – ja kas see ongi üldse võimalik?
Noortelt oodatakse palju – lõpeta kool, alusta karjääri, mine üle oma elu peale, leia kaaslane, loo oma perekond – ning selle kõige kõrval soovitatakse alati ka noorust nautida, kuna aeg kipub ju ometi kiiresti mööduma. Kõigile ootustele korraga näkku vaadates kipuvad tihtipeale aga lained üle pea kokku lööma, kuna kõike korraga saavutada ei ole lihtsalt võimalik.
Millised eesmärgid on esmajärgulised ning millised peavad veel mõnda aega ootama? Millal on tänapäeva noored oma eluga sealmaal, et on valmis ilmale tooma ühe väikese elusolendi, kes toob endaga ühelt poolt kaasa lõputult rõõmu, kuid teisalt ka kamaluga kohustusi. Uurisime kahelt noorpaarilt, millal on see õige aeg pisipere loomiseks ning milliseid ootusi selle tähtsa sammuga seostatakse.
Materiaalne seis võiks alati parem olla
Neli aastat koos olnud Mikk* (27) ja Reelika (25) on praeguseks jõudnud otsusele, et ühise pere nad kunagi koos loovad, kuid siiani ei ole suudetud jõuda otsusele, millal seda täpselt teha. Reelika sõnul tunneb ta, et on emotsionaalselt lapse saamiseks valmis, kuid hirm on materiaalse poolt ees: «Mikk käib tööl ning mina koolis. Veerandkohaga käin kooli kõrvalt ka tööl, aga ega me rikkad ei ole. Suur osa sissetulekust läheb üürikorteri peale, lisaks veel kommunaalid ja muud kulud. Ega kõrvale panemiseks suurt midagi järele ei jää. Ma tunnen, et meie materiaalne seis lihtsalt ei luba praegu mõelda lapse saamisele, mis sest, et soov on olemas.»
Mikk arvates on aga aeg sobiv juba praegu ja seda maagilist «õiget hetke» võib tema arvates ootama jäädagi, kuna alati võiks materiaalne seis ja elujärg olla mõnevõrra parem, see ei tähenda aga, et juba praegu ei ole see piisavalt hea. «Ma käin tööl ja saan Eesti keskmist palka. On nii palju peresid, kes ei saa sedagi, kuid elavad täiesti vabalt ära ja seda veel mitme lapsega,» leiab Mikk. Materiaalne stabiilsus on mehe arvates nagunii üks kõikuv nähtus, kuna elu võib tuua endaga kaasa ettenägematuid olukordi – töö kaotus, ootamatud väljaminekud –, kuid sellest ei tohiks Miku sõnul end heidutada lasta. «Nii on olnud ju enne ja on ka peale meid. Pigem paneb lapse saamine minu arvates prioriteedid paika ja õpetab rahaga ümber käimist paremini planeerima,» on Mikk kindel.
Küsimuse peale, kuidas antud juhul jätkata, vangutavad mõlemad noored esialgu nõutult pead. Soov on ju mõlemal sama – ühise pere loomine -, kuid ajastuse klapitamine mõlemale vastuvõetavaks on kahtlemata keeruline ülesanne. «Praegu veel ootame, kuna ma ei saa sundida Reelikat tegema midagi, milleks me tema arvates veel valmis ei ole, aga eks see ootamine on ka raske,» tõdeb Mikk. «Eks see olenebki inimesest, mõned vajavad suuremat kindlustunnet enne suurte otsuste langetamist, teised elavad pigem hetkes ja tegelevad probleemidega siis, kui need tekivad,» arvab Reelika. «Tuleb lihtsalt õppida kompromisse tegema, ega ma ei saa lõputult ka jääda seda kindlust taga ajama, kuskilt maalt tuleb lihtsalt usaldada ennast ja enda partnerit ning koos riskida.»
Haridus enne lapsi või vastupidi?
Lapse saamise peale mõtlevad ka poolteist aastat suhtes olnud Juss (23) ja Laura (22), kel praeguseks hetkeks on mõlemal taskus bakalaureusekraad ning mõlemal noorel on olemas ka töökoht. Juss alustas möödunud sügisel juba ka magistriteed. «Ma olen kasvanud üles selle teadmisega, et enne lõpetan koolid ära, alustan karjääri ja alles seejärel hakkan mõtlema pere loomise peale. Ma tean, et inimesed ja elud on erinevad, aga ma ei ole enda elu kuidagi teistmoodi kunagi ette kujutanud,» räägib Juss, kelle peamiseks prioriteediks on antud hetkel kool, mis sest, et erialasele tööle õnnestus noormehel saada juba teisel bakalaureuseaastal.
Jussi kaaslane Laura on aga märksa teistsugusema mõttelaadiga. Nimelt on tema peamiseks eesmärgiks just oma pere loomine. «Ma olen alati mõelnud, et minust saab noor ema. Ma ei ole naiivne ega pea lapse saamist mingiks meelakkumiseks ning ma mõistan kõiki sellega kaasnevaid kohustusi, aga ma ei leia, et mingisugune kraad oleks siinkohal määravaks teguriks selles osas, kui hea lapsevanem minust saab või kuidas ma oma eluga hakkama saan,» räägib Laura. Neiu leiab, et inimesed ei peaks laskma end liigselt mõjutada ühiskonnanormidest: «Kool, karjäär, pere – need eesmärgid on kõik õiged, aga minu arvates ei pea neid tingimata saavutama just sellises järjekorras. Kui ma olen perekeskne inimene, siis minu jaoks ongi esmatähtis ikkagi just oma pere loomine ning karjäär on pigem teisejärguline. Seda muidugi eeldusel, et majanduslikult ikkagi hakkama saame.»
Praegusel hetkel on noored pereloomise mõneks ajaks siiski edasi lükanud, kuna Juss soovib kindlasti enne enda magistriõpingud lõpetada ning sellele neiu juba kätt ette ei pane: «Ma tean, et me võime tunduda kui täiesti erinevad inimesed, aga lõppude lõpuks tahame me mõlemad elult ju ikkagi samu asju, lihtsalt me peame need detailid kuidagi omavahel paika panema.» Laura viimase väitega nõustub ka Jusss, kes lisab: «Ma arvan, et meie erinevused võivad meil küll selle otsustamise poole mõnevõrra raskemaks teha, aga samas läbi teineteisega arvestamise leiame lõpuks selle kõige parema variandi.»
*Nimed muudetud, kuid toimetusele teada.