Maarja Kupits: sada eurot, raha otsas?

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Seda, kuivõrd erinev on inimeste suhtumine materiaalsesse ja eriti rahasse, näen ma igapäevaselt ainuüksi omaenda pereelus. Kuigi nii minu kui mu mehe varanduslik taust on laias ulatuses sarnane – kuldlusikaga kehaõõnsustes ei sündinud meist kumbki ja kõik, mis meil on, on rohkem või vähem ausa palgatööga teenitud – on meie vaated rahale kardinaalselt erinevad.

Mu mees näiteks muutub närviliseks, kui ta teab, et tal on vaba raha vähem kui 500 eurot. Kui kontojääk ligineb sajale eurole, on tal enda meelest raha täiesti otsas ja tuleb kiiremas korras endale ärasuremiseks sobivat auku kraapima hakata. Kes on pealinna elukalliduse ja palkadega umbkaudselt kursis, võib ette kujutada, et sedalaadi kriise tuleb tal ette umbes peaaegu iga kuu lõpus.

Lihtsamaks ei tee olukorda asjaolu, et mina ei hooma tema meelest vist üldse asja tõsidust. Mingi piirini on tal ilmselt ka õigus, sest minu jaoks on väiksemadki summad põhimõtteliselt raha ja seega «raha veel on» – JOKK! Teisalt suhtub tema oluliselt liberaalsemalt uute asjade ostmisse ja vanade väljavahetamisse. Mitte kõige külluslikumates oludes veedetud aeg on mind õpetanud ressursse uskumatult pikaks ja peenikeseks venitama, vajadusi tahtmistest eristama ning süstinud raudset usku, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ajaloolise tõe huvides – nälga pole meist keegi kordagi surnud.

Samas ei tasu arvata, et ma lihtsalt õitsen tänases päevas kui süüdimatu õieke väljal ega hooli, mis homne toob, vastupidi. Lõpuks alati hakkamasaamise taga on tegelikult suur, tõsine ja pidev arvestamistöö, vajadusel koos Exceli tabeliga, ent see on omakorda midagi, mis toimub nö kaadri taga ja millest päris iga inimene, sh härra abikaas, ilmtingimata midagi näha ega kuulda ei taha. Ja siis ongi: «Raha on täitsa otsas! Ma ei tea, mis meist saab!» – «Ah, mis sa plärad...»

Sellised erinevused on juba ühe pere mikromaailmas. Uksest välja astudes avardub suhtumiste skaala veelgi. Kõrvuti eksisteerivad need, kes peavad toime tulema miinimumpalgaga ja need, kes sama summa eest iga paari kuu tagant lapsele uue nutividina ostavad. Kui elu piirduks lihtsalt sellise ebavõrdsusega, võiks see lugu siinkohal lõppeda, ent paraku see nii ei ole. Nimelt elavad need erinevused edasi meie järeltulijates ja nende tõekspidamistes.

Teiste vara lõhkumise häbi

Ma mäletan, millist õudust tundsin, kui üle 20 aasta tagasi algklassiõpilasena klassikaaslast seljakotist tirides käis pahaendeline *RAKS* ja midagi kusagil selle õnnetu koti küljes andis järele. MA LÕHKUSIN TEISE LAPSE ASJA ÄRA. Kas ma pean selle nüüd kinni maksma? See oli midagi nii kirjeldamatult jubedat, et sellist jama on siiamaani raske kommenteerida. Kas minuga selle pahateo eest midagi tehti ka või piirdus karistus vaid minu enda peas toimuva häbistamisega, ma kahjuks enam ei mäleta, aga sellest *raksust* tulenenud emotsioon on ilmselt mu mällu igaveseks jäädvustunud.

See suhtumine nö teiste asjadesse saadab mind tänapäevani. Kellel on olnud haruldane (eba)õnn mu autos sõita, teab ehk, et mul on autos palju – ütleme viisakalt – asju. Mõned neist on jõudnud oma elukaare lõppu ja saanud... noh, mitte lausprügiks, aga on minetanud oma kasuteguri ja põhimõtteliselt ei peaks seal olema. Aga siiski on ja teatavasti – kus on, sinna tuleb juurde.

Selle tulemusena on mul aeg-ajalt veidi ebamugav, kui mõnest margiesindusest järjekordset prooviautot võtma minnes ja lapse turvatooli oma autost teise hiivates esinduse töötaja pilk mu auto tavapäraselt toonklaasi varju jäävasse sisemusse liialt süveneb. Tahaksin neile sellistel juhtudel tõsimeeli kinnitada, et ausõna – ma hoian teie autot paremini kui enda oma!

Mulle tundub elementaarne, et teiste inimeste omandi – mille soetamiseks on keegi raha kulutanud – suhtes kehtivad teatavad piirangud, kitsendused ja kirjutamata reeglid, millele näiteks oma autos võib aeg-ajalt läbi sõrmede vaadata. Muidugi, õnnetusi juhtub ja selle eest ei ole keegi kaitstud, aga mul hakkab sügavalt ebameeldiv juba midagi sellist ette kujutades või meenutadeski, ning mind ärritab alati, kui kohtan selles teemas lugupidamatust või ükskõiksust (näiteks parklates ustega tagujad – setu teid söögu!)

Ei saa muidugi päris kindlalt väita, et selline hoolimatus on otseses seoses suhtumisega rahasse, aga ma kahtlustan seda üsna tugevalt. Näib ju loogiline, et kui inimene on kasvanud teadmisega, et kui midagi ära lõhkuda, saab kohe uue või parema asemele, ei oskagi aru saada, milles probleem on või et üldse võiks probleem olla, kui ta kellelegi teisele kuuluvaid esemeid kahjustab. See kehtib ühtviisi nii mänguväljakul kui parkimisplatsil.

Tagasi üles