Üks esimesi Eesti naisfotograafe Evi Lemberg: «Olen eestlaseks jäänud igal maal, kus olen elanud»

Tundmatu naine fotokaameraga liival, aastal 1919.

FOTO: Vida Press

Evi Lembergi saamisel üheks esimeseks naispiltnikuks mängis suurt rolli sattumine õigel ajal õigesse seltskonda. Muidugi ei puudunud tal ka loomulik andekus ja huvi asja vastu.

Nooruses hoitud ja hellitatud

Liventhalide-Lembergide perekonnapärimus teab rääkida, et Evi vanemate abielu ei sündinud sugugi lihtsalt. Kui Liivi mõisa tislermeister Mart Liventhali poeg Jaan ja aidamehe Jaan Baumanni tütar Mai olid sellele äratundmisele jõudnud, et nad teineteiseta enam elada ei taha, tulid esimesed raskused. Vanemad olid seda meelt, et ühel aidamehe tütrel ei sobi minna mehele tislermeistri pojale. Jaan tuli siis Tallinna ja leidis tööd müürsepana. Varsti tuli ka Mai Tallinna ja noored laulatati 1886. aastal  Tallinna Kaarli kirikus.

Perre sündisid kolm poega, siis tütar ja jälle kolm poega. 27. veebruaril 1904 sündis pesamuna Elvine Marie. Lastest neli surid noorelt. Karl Aleksandrist sai kellasepp, Ernst Rudolf töötas Lutheri vineeri- ja  mööblivabrikus masinistina ja  hukkus sõjas 1942. aastal. Elvine Marie käis enne kooli Lutheri vabriku lasteaias. Lasteaiale järgnesid õpingud Hildebrandi tütarlaste erakoolis. Evi oli väga edasipürgiv, õppis erinevatel kursustel ja iseseisvalt võõrkeeli (saksa, vene, prantsuse). 1921 lõpetas Evi masinakirja kursused Masinkirjutuskoolis Pikal tänaval ja töötas sekretärina vandeadvokaadi abi Anatoli Petrovi juures. Tänu tutvustele õnnestus tal 1921. aasta oktoobrist saada töökoht Kohtuministeeriumi alluvuses oleva «Riigi Teataja» kontorisse kantseleiametnikuna. See oli ilus aeg: koos sõbratariga käisid nad Tondi kasarmutes ballidel ja Maneeži tänaval asunud liuväljal tantsimas, härrased kutsusid seltskonda, jaanitulele, õhtusöögile.

Elumuutev kohtumine

1924. aasta suvel ostis Evi endale kaks uut kleiti, pakkis kohvri ja sõitis esimest korda oma suvepuhkust veetma Käsmu pansionaati. Käsmus kohtus ta kauni noormehe, kapten Jakob Lepniga. Tekkis platooniline armastus, kuid peagi selgus, et kena kapten oli kihlatud kohaliku inglise keele õpetajaga. Sedamaid otsustas Evi sõita tagasi Tallinna.

Kui paat teda Käsmust laevale viis, silmas ta laevatekil teda jälgivat pikka härrat valges ülikonnas. Huvi oli vastastikune ja lõunat söödi laeval juba koos. Reis laevaga Tallinna kestis terve päeva. Nii tutvus Evi oma tulevase mehe – Walter Lembergiga. See oli armastus esimesest silmapilgust.

Walter oli siis 42-aastane lesk ja Evi ainult 20-aastane. Mehel oli esimesest abielust Evist aasta noorem tütar Erda.

Walteril oli Tallinnas oma fotoäri aadressiga Suur-Karja 4. Ta oli üks esimesi ja edukamaid fotograafe Tallinnas, kes võttis kasutusele erineva valgustuse, pehmeltjoonistavad objektiivid, difuuserid, faktuursed paberid.

Kliendid olid mehe hellitavalt nimetanud kunstfotograafiks, sest temas oli oskust sättida modellid poosidesse, justkui maaliks ta suurt kunstiteost. Lisaks pani härra rõhku valguse ja varju suhtele. Naised jäid piltidel lüürilised oma pärlite ja sulgedega, mehed aga väärikad ülikonnas ja kübaras.

Evi Lemberg (s Elvine Marie Baumann 27.02.1904-03.12.1999) tutvus fotograafiaga abikaasa Walter Lembergi kaudu, kes oli...

Posted by Fotomuuseum on Tuesday, 2 June 2015

16. detsembril 1924 Walter ja Evi abiellusid Tallinnas Kaarli kirikus. Päev enne abiellumist lahkus Evi kontoritöölt. Temast sai abikaasale võrdväärne partner fotoäris. Tema kanda jäi ka raamatupidamine. Walter uuendas äri sisustust ja tellis moodsa aparatuuri Saksamaalt. Meisterfotograaf Walter Lembergi kunstfotograafia ja suurenduste ateljees laskis end pildistada kogu tollane eliit.

Pildistamas käisid välismaalased, diplomaadid, saatkonnatöötajad, aga ka Eesti riigimehed, näitlejad ja teised väljapaistvad tegelased. Konstantin Päts ei pidanud paljuks tulla ise fotoärisse, kui kuulis, et vastavat valgustust polnud võimalik ateljeest Kadrioru lossi viia. Walter Lemberg on pildistanud Raimond Valgret koos tema ema, õe ja vennaga, Tammsaare abikaasat, Miliza Korjust, kui see külastas oma isa Eestis, baleriinide õpetajannat Litvinovat valges hermeliinkeebis, näitlejanna Milvi Laidi. 1922. aastast töötas Lembergi ateljees mõnda aega ka minifotoaparaadi Minox leiutaja Walter Zapp. 1926. aastal tegutses tema ateljees õpipoisi ja laborandina Nikolai Nyländer.

Oma noort naist pildistas Lemberg väga palju. Olles ise modelliks, sai naine aimu, kuidas poseerijat suunata ning pani tähele, kuidas kasutada valgust. Evi võis teha nii mõnedki fotod, kuid pildile läks alati Lembergi fototöökoja tempel.

Huvi fotograafia vastu muutus Evis järjest suuremaks. Abikaasa hoidis tema tegemistel ateljees silma peal ning poseeris ka ise naisele hea meelega, kui oldi koos väljasõitudel või Pirital suvilas. Palju sõideti ringi sõpruskonnaga, kuhu kuulus teisigi tuntud Eesti fotograafe, kelle vaimustus pildistamiskunsti vastu innustas noort naist veelgi.

«Kannatlikule jagab elu ka roose»

 1941. aasta märtsis sõitis perekond Lemberg Saksamaale koos fotoateljee sisustuse ja isikliku mööbliga. Kuus kuud veetsid nad Wernecki põgenikelaagris. Elades laagris sisendas Evi endale: «Kannata ära! Oled oma tahtmist mööda tulnud, pead ka välja kannatama. Kuskilt ikka tuleb abi. Kannatlikule jagab elu ka roose.»

Esimese töötamisvõimaluse leidsid nad erafotograaf Leo Grundermanni valguspiltide töökojas Würzburgis. Seejärel kolisid Lembergid söekaevanduslinna Königshüttesse ja avasid seal Walter Lembergi valguspiltide töökoja. Sõja lõppedes koliti Poola Rahvavabariiki Legnicasse ja avati seal oma fotoäri. Kõik oli märksa tagasihoidlikum kui Eestis.

Walter haigestus 1948. aastal maovähki. Töö pidi aga jätkuma, sest raha oli vaja. Evi püüdis varjata mehe haigust ja teha ära kahe inimese töö. Nüüd sai Evi pildistamisel peaosa. Tema põhižanriks jäi portree, objektideks lapsed, pered ja sõdurid. Kõva töö abikaasa kõrval oli vorminud naisest perfektse fotomeistri. Tehnilisele täpsusele lisaks oskas Evi oma piltidesse panna naiselikku intiimsust ning üllatas vahetu ja loomuliku käekirjaga ka abikaasat. Walter suri 24. septembril 1950 ja on maetud Legnica kalmistule.

Tagasipöördumine kodumaale

1959. aasta algul viis Evi dokumendid Krakowisse, soovides sõita sünnimaale. Ta lohutas end sõnadega: «Alati viimasel hetkel tuleb abi. Kõik on juhused. Igal ühel on oma saatus, oma traagika, omad rõõmud ka.» 1960. aastal saigi ta loa sõita Eestisse. Tänu sõbranna juristist abikaasale õnnestus Evil vaatamata kahekordsele takistusele tollis, tuua kodumaale tagasi osa fotoaparatuurist ja osa  Lutheri vabrikus valmistatud mööblist.

1962–1970 töötas ta fotograafina Tallinnas tööstuskombinaadi «Ühendus» (hilisem «Kiir») Suur-Karja ja Vaksali tänava ärides kuni vanaduspuhkusele minekuni.

Kuni viimase eluaastani oli Evi väga vitaalne, elurõõmus ja seltskondlik. 92-aastasena võttis ta sõbranna toel ette laevareisi Helsingisse. Ta ei jätnud vahele ühtki laulupidu, külastas vanalinnapäevi, rõõmustas sünnipäevalapsi oma lauluga. Ta oli kaastundlik kuulaja ja lohutaja.

1989. aastal valminud Peeter Toominga  vändatud lühifilmis võttis Evi oma elu kokku järgmiste sõnadega: «Olen eestlaseks jäänud igal maal, kus olen elanud. Terve elu on üks võitlus, kõige eest on tulnud maksta. Kogu aeg – üks kaotus ja uuesti algamine.»

Elvine Marie Lemberg lahkus siit ilmast 95-aastasena 3. detsembril 1999 ja on maetud Tallinna siselinna kalmistule. 

2015. aastal toimus Fotomuuseumis aastanäitus «Varjust välja. Esimesed naisfotograafid Eestis». Teiste kõrval olid seal väljas ka Evi Lembergi tööd ja fotograafi isiklikke esemeid.

Tagasi üles