Marin pihib: pärast petmist on kõige hullem koju kõndida...

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Olen kõiki oma kolme pikaajalist partnerit petnud. Lood on erinevad, põhjused pealtnäha ei kattu. Ma ei taha kisada vaevatud toonil, et ühiskond mind ei mõista ja mees jättis mu liiga hooletusse. Mul ei olnud vajaka õrnusest, romantikast ega tähelepanust, aga ikkagi läks nii. Ei vaja kaastunnet ega heitu hukkamõistust, ei vabanda ega õigusta. 

Mul ei olnud naiselikku tundelisuseigatsust, vaid pigem mehelikuks jooneks peetav rutiinitalumatus, teise mehe voodisse jõudmiseks langesid kokku juhus, tung ja sobiv hetk. Minu kallimatel on olnud üks joon – nad on mind absoluutselt jumaldanud. Võisime kakelda ja paarina mitte parimat tandemit moodustada, aga naisena olin nende jaoks täiuslikkuse kehastus. Kui see kehvemat sorti iseloom välja jätta. Armastati iga minu keharakku, juuksekahlu, voldikest ja siledat nahka. Elu nagu miljonäri sülekoeral, kes ise väga midagi erilist tegema ei peagi, armulikkuse, imetluse hellusega külvatakse üle niikuinii. Ja mulle meeldis selle aupaiste keskel särada.

Sellegi poolest jäi väheks. Siiani ei tea millest, sel puudub ratsionaalne põhjus. Esimese suhte ajal olin ülinoor ja ullike, teda ei osanud lihtsalt hoida. Teist kaaslast petsin siis, kui olime juba oma kooselule korduvalt uusi võimalusi andnud, aga need ei töötanud, nii nagu lootsime. Ja kolmanda suhte tappis ühine töö. Me ei saanud õhtuti küsida, kuidas teise päev läks, hommikuti jäid vahele musidega laialiminekud ja edusoovimised, päeval ei saanud helistada ja öelda, et igatseme, olime kogu aeg koos. Tuli välja, et see kahjuks ei sobi mulle.

Kõige hullem oli pärast koju minna. Mäletan esimest korda, kui magasin kellegi teisega ja pärast seda läbi linna kõndisin, ühesed mõtted peas vasardamas. Kahetsust ei olnud, oli vastikustunne iseenda vastu, füüsiliselt halb olla. Kujutasin ette, kuidas mehele otsa vaatan, õigemini – kuidas ma ei taha seda kohe üldse mitte teha. Aga kui koju jõudsin ja argipäev uuesti näkku lajatas, lahtus süütunne ootamatult kiirelt. Meest tervituseks suudelda ei tahtnud ja samal päeval seksida temaga ei suutnud, vaim tõrkus, aga tagantjärele pikki heietusi oma peas ei olnud.

Üles tunnistada pole kavatsenud kunagi. Mitte iial. Võin olla libu, aga ma ei teeks oma süümekate kergendamiseks kellelegi ekstra haiget, elan oma räpaste saladustega üksi edasi, nii hästi kui oskan. Reetsin hinges, jah, aga nad ei tea seda ja kõlagu see nii banaalselt kui tahes, mida ei tea, see ei tekita ka hingevalu.

Ma ei ole kunagi kõrvalsuhtesse kõrvuni armunud olnud, pole kunagi vasakule vaadates mõelnud, kui tropp on ikka oma mees või milline õnn mind kellegi teisega varem kohtudes oleks oodanud. Kõige lihtlabasemal moel sain, mis tahtsin, suutsin argielu ventilaatorist tilkuva sita mõneks ajaks unustada ja uskuge või ei, aga olin selle võrra oma elukaaslasele jälle parem naine. Ja ma ei vabanda ega õigusta, vaid seletan.

Olen ennast huvitanud seksuaalsed katsetused kõik läbi teinud ja enam selles mõttes ei kisu pea laiali kuskile jooksma ega elamusi juurde korjama. Minu jaoks ei ole ohtlikud tormakad sünnipäevad ega alkoholirohked firmapeod – kui inimene ei huvita mind töises õhkkonnas ja kainena, ei paku ta mulle ka siis pinget, kui purupurjus olen. Aga halli argipäeva ei suutnud taluda, elasin idealistina üleromantiseeritud roosas mullis, mille lõhkemine mind ülipahuraks ja kannatamatuks muutis.

Armunult olen nagu kutsikas, kes on avastanud, et tema peremees on maailma kõige ägedam ja olulisem inimene. Kellestki südamest sisse võetud olles ei märka ma teisi mehi absoluutselt, süda tuksub (loe: puperdab) vaid Härra Õige jaoks. Aga ma kardan. Mis saab siis, kui vaatamata oma eksimustele, analüüsidele ja järeldustele ei oska ma ka edaspidi oma kaaslast ainsana hoida? Hirm, et äkki olengi hingelt hoor, kes ei suuda püsisuhteid normaalselt pidada ja oma isekusega teiste siirastest tunnetest üle sõidab. Äkki ma ei oskagi õigesti armastada? Väärtustan ja hindan perekonda, aga ise olen selles kehvemast kehv.

Stiilinäide minu praeguse võimaliku suhte algusest, vol n+1. Noormees, kes on hell, hea, ambitsioonikas ja hoolitsev – kõik on olemas. Aga selle asemel, et nautida käesolevat hetke, unistada ühisest tulevikust, pulmadest, lastest ja oma tulevast allkirja salaja ette kujutada, lükkan ta eos kõrvale, kuna kardan, et tema vähene elamustevajadus jääb minu jaoks igavaks ning hakkan jälle ringi vaatama. Hing igatseb armastada, aga väike kuradike vasakul õlal keelab teiste südameid purustada.

Ma olen teinud vigu ja nendest õppinud, loodan, et piisavalt. Tahaksin oma järgmist püsisuhet alustada suudlusega, mis oleks minu kõige viimane esimene suudlus. 

Tagasi üles