Kuidas kasvatada geeniust: õppetunnid 45 aastat kestnud ülitaibukate laste uuringust

12-aastane Tanishq Abraham alustab sel sügisel USA-s ülikooliõpinguid. Foto: /AP

Kõige olulisem on andekad lapsed võimalikult varakult üles leida, oluline tegur on näiteks ruumiline mõtlemine.

Ajakirja Nature värske number annab ülevaate professor Julian Stanley elutööst: juba 45 aastat üritab Stanley jälile saada, kas üliandekatest lastest kasvavad ka üliandekad täiskasvanud. Aastate jooksul on Stanley jälginud üle 5000 üliintelligentse lapse kasvamislugu, paljud neist on nüüd tippteadlased.

«Julian tahtis välja uurida, kuidas ära tunda matemaatilise ja tehnoloogilise taibuga lapsi ning mida teha, et nende potentsiaali täielikult ära kasutada. Ta usub, et just need lapsed muudavad maailma,» ütles ajakirjale Nature üks Stanley uuritud imelapsi, Camilla Benbow.

Stanley uuringud toetavad tema teooriat, sest juba lapsena ülimat võimekust üles näidanud inimeste mõju võrreldes ülejäänud ühiskonna liikmetega on lihtsalt nii palju suurem. Paljud praegu tuntuks saanud innovaatorid ja teadlased läbisid noorena spetsiaalsed andekatele lastele ja hiljem tudengitele suunatud programmid. Nende hulgas ka Stanley enda asutatud John Hopkinsi Ülikooli Andekate Noorte Keskus, kust käisid läbi ka näiteks matemaatik Terence Tao, Facebooki asutaja Mark Zuckerberg, Google’i kaasasutaja Sergey Brin ning muusik Stefani Germanotta (Lady Gaga). Nad kõik kuulusid ühe protsendi kõige targemate õpilaste sekka.

Kõiki klasse pole mõtet lõpetada 

Nii Stanley kui ka teiste andekuse uurijate andmed näitavad, et ühe protsendi hulka kuuluvatest noortest saavad ühiskonna olulisimad teadlased ja akadeemikud, peakohtunikud, miljardärid ja tipppoliitikud. Need tulemused lähevad vastuollu traditsioonilise tõdemusega, et piisavalt vaeva nähes võib tippu jõuda igaüks. Stanley uuringud väidavad aga, et varajased võimed mõjutavad hilisemaid saavutusi palju enam kui näiteks teadlik harjutamine või sotsiaal-majanduslik taust. Seetõttu tuleb andekad lapsed kohe üles leida ning nendega võimalikult varajases eas tegelema hakata. Veel enam, kui võrrelda esimese 1% ja 0.01% andekate doktorikraadi saamise kiirust, saavutavad esimesed selle eesmärgi tavainimestega võrreldes 20 korda kiiremini, viimased aga lausa 50 korda kiiremini.

Nii toetab Stanley tugevalt näiteks klassi vahelejätmise võimalust, sest tema uuringud näitavad, et kui võrrelda tarku lapsi, siis klassi vahele jätnud lapsed jõudsid matemaatika või tehnoloogia alase doktorikraadini 60% suurema tõenäosusega, kui need taibud, kes kõik klassid järjest ära lõpetasid.

Teisalt on sellel tehnikal ka varjukülg, keskendudes konkreetsetele lastele, jäävad varju need, keda võimalike testidega üles ei leita. Samuti kerkib üles laste sildistamise küsimus. Ka muretsevad osa vanemaid selle üle, et kui lapsi eraldi kohelda, jääb nende taibudel puudu sotsiaalsetest oskustest ja lapsepõlvest. Andekuseuurijad väidavad aga, et tegelikult on sel hea mõju ka laste sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele omadustele.

Ruumiline mõtlemine näitab palju 

Samuti näitavad Stanley ja tema kolleegi, psühholoog David Lubinski uuringud, et noore ea kõrged eksamitulemused – sealjuures mängib eriti rolli ruumilise mõtlemise tugevus – on selges seoses hilisemate patentide ja sissetulekutega. Lubisnki ütles ajakirjale Nature, et ruumilise mõtlemise olulisus on üks alahinnatumaid näitajaid ning eriti märgiline on see just võimekate inseneride, arhitektide ja kirurgide potentsiaali äratundmisel.

Samal ajal on aga huvi eelpoolkirjeldatud talendiprogrammide kohta erinev: kui Aasias ja Lähis-Idas pööratakse neile riiklikult üha enam tähelepanu, on paljud Euroopa riigid vaatama hakanud pigem keerulisemas olukorras olevate laste järeleaitamise suunas. Kriitikud tõdevad sedagi, et küsimus ei pruugi olla üldistes võimetes vaid osaliselt ka inimese sobivuses konkreetse testiformaadiga.

Loe edasi Nature’i põhjalikust loost SIIT.