Maarja Kupits: hea mees, ole oma lapsele selline isa, et naine ei peaks seda sinu eest mängima

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Martin Plaseri lugu isa mängivatest üksikemadest kõnetab ja ei kõneta ka, kirjutab meie regulaarne «emmekolumnist» Maarja Kupits. 

See on tore, et loo autor on mehine mees, kes märkab, et tema saali satub ka poisse, kellest mehe kasvamist on raske loota – haprad, tema maailmas lontrused, potentsiaalsed kiusatavad. Aga teate, mis? Mõned poisid (ja ka tüdrukud!) ongi teistsugused. Täpselt samamoodi, nagu tüdrukute hulgas on neid, kes eelistavad puude otsa ronida, võidu joosta ja hiljem sõita, on ka poiste osas neid, kelle jaoks maadlus, võitlus ja võistlus midagi ei paku. Lontrusi huvitavad tihti muud asjad. Raamatud. Arvutid. Teadus. Ehk eelistavad nad hoopis järgmist Eesti superkondensaatorit ehitada?

Paraku on nüüd see koht, kus ma pean ütlema seda, mida lastetuna kunagi ise kuulda ei tahtnud. Mitte keegi, kes pole ise ema, ei saa kunagi aru saada, kuidas ema oma laste suhtes tunneb. See ei ole võimalik. Seda võib üritada ette kujutada, aga reaalsus on see, et kui see kätte jõuab, rabab see jalust isegi minusugused kangemad Kalevite tütred. Seega sorry, Martin. Pole mõtet paludagi. Me ei lase oma poegi kunagi lõpuni lahti. Tütreid ka mitte, muidugi. Üks kord oma ema laps, surmani oma ema laps, ja kui vaja, on rinnaga kaitsmine vähim, mida ema oma lapse eest teeb. Kui selle hind on rinnavähk, siis... siis nii on.

Trenn algab, treener rivistab lapsed, ja üks poiss ei taha rivvi minna. Ema annab lapsele järele ja nad lähevad hoopis ära. Ilmselt kasvatab järjekordset emale pähe istuvat mämmerdist. Või kas ikka kasvatab? Iga ema tunneb oma last kõige paremini, igal lapsel on vähemalt mõned asjad, mis talle tõesti ei meeldi, ja lapsed on erinevad (selle ma kavatsen endale vist küll kuskile otsaette kirjutada, et mul see alati meeles seisaks).

Kes kahtleb, tuletagu oma noorust meelde. Kindlasti oli igaühel midagi, mis talle tõesti ei meeldinud. Kas selle pealesundimine oleks teie emast parema ema teinud? Minu meelest mitte. Muidugi, kõigest ei saa lasta välja vingerdada, ent me ei tea selle ema põhjuseid, miks ta sel korral järele andis. Kerge hukka mõista, raske mõista.

Lapse käitumisest on näha isa puudumine. Nõus, aga kuidas see ema süü on (jättes kõrvale siin arvamusliidrite avaldused teemal «naine on alati ise süüdi, kui tal kehv mees on»)? Ma olen ise üksikema laps ja olin seda juba ammu enne, kui ma selleks de jure sain. Santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida, ja nii on ka isade ja lastega.

Armastust ja järeltulijaga suhtlemist saab soodustada vaid mingi piirini ja kui üks osapool seda lihtsalt ei soovi, siis võib see ema ka kulmude peal käia, aga tema laps kasvabki isata. Seda emale ette heita... jah, sest üksikemadel pole ju veel vaimselt ja füüsiliselt piisavalt raske. Selle asemel peaks üks õige mehine mees, Martin sobib selleks imehästi, pöörduma hoopis oma sookaaslaste poole ja ütlema: «Hea mees, ole selline isa, et su naine ei peaks seda sinu eest mängima!» Sellele ma võiksin koos paljudega juba märksa innukamalt alla kirjutada.

Tagasi üles