Moodne naine: ärge diskrimineerige mind, sest mul pole lapsi!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Seda, kui raske on olla ema, nii üksik- kui kaksikema, kuuleb iga päev igalt poolt. Laste kasvatamine on üks ilge ettevõtmine, mida peab toetama nii riik kui kogukond! Austage ometi lapsevanemaid, neil on nii raske! Tulge neile vastu! Aga kes mulle vastu tuleb?

Ma olen viimasel ajal aina rohkem ja rohkem hakanud aru saama sellest, kuidas mind nii era- kui tööelus pidevalt diskrimineeritakse selle pärast, et ma olen teinud teadliku otsuse mitte lapsi saada. Ei, ma ei ole kolmekümnendate piiril oma emakat ära lõiganud ja prügikasti visanud, nii et teoreetiliselt on täiesti võimalik, et saan need lapsed. Lihtsalt veel neid ei ole ja millegi pärast ei väsi maailm mulle mu valikut nina alla viskamast.

Küll aga on lapsed minu kolleegidel, sugulastel, naabritel ning mulle tundub, et tänu nende inimeste võimele paarituda ja poolduda pannakse nad pidevalt ühiskonna järjekorras esimeseks.

Las ma toon mõned näited. Minu sekretäri laps oli eelmisel nädalal haige. Kuna ma ise teen osaliselt kaugtööd, luban ka temal mõnikord mitte kontorisse tulla, aga eeldan, et sel juhul oleks töö tehtud ja telefonile vastatud. Ilma igasuguse hoiatuseta, haiguslehe või puhkuse võtmiseta sain juba mõne päeva jooksul aru, et sekretäri tähelepanu ei ole absoluutselt minul ja projektidel, mida me läbi viima peame. Selle asemel planeeriti mulle valele ajale kohtumine, lasti paar olulist kirja mööda ja ei saadud mu reisigraafikut kokku.

Kui neljapäevaks juba maruvihane olin, teatas see tüdruk täiesti süüdimatult, et kuule, mul on ju laps haige, ma lihtsalt ei jõudnud tegeleda! Tulemus oli see, et mina pidin veetma oma nädalavahetuse tagantjärele tööasju korda ajades, tema aga lülitas telefoni välja ja teatas, et ta on ennekõike ema.

Teine näide. Kui ma veel kaugtööd teha ei saanud, ütlesin ühel aastal mitu kuud varem ülemusele, et tahan jõulud vabaks võtta ja reisile minna. Kuigi mina olin esimene, kellel üldse pähegi tuli hakata talvisest graafikust rääkima, said lõpuks ikkagi pühadeks vabasid päevi kolleegid, kellel olid lapsed. «Aga miks see okei on?» küsisin ülemuselt. Ja sain vastuseks, et selle pärast on okei, et vaesed lapsukesed ei peaks jõuluvanast ilma jääma.

Üldiselt teeb laste saamine su inimesena ikkagi pühaks lehmaks, ükskõik, kas rasestuti kogemata üheöösuhtest, tehti põgenevale eksile ankurbeebi või vaadati laste arvu pealt kasvavate toetuste tabelit ja võeti vastu kaalutletud finantsotsus.

Bussis pean ikkagi mina püsti tõusma, kui tulevad rasedad, vankriemmed või räpased väikelapsed. Tulumaksutagastusest jään ikkagi mina ilma. Toetusi mulle keegi ei maksa. Lennukis pean röökimist mina kuulama ja kui ma palun viisakalt stjuardessilt, kas ta ehk saaks lugupeetud noore perekonna kuskile teise salongi otsa paigutada või paluda emal oma järeltulijaid kontrollida, saan kaela terve laviini halvustavaid pilke.

Püha lehm ema

Tulles tagasi haigete laste juurde, kellest septembri saabumisega üheksaks kuuks jälle rahvuslik mõtlemise koht saanud on, otsustas üks meie kontori naisi oma köhiva lapse hoopis tööle kaasa vedada. Küllap mõtles too ema, et kel saab ikka midagi olla selle vastu, et tema inglilokkidega nunnuke meie lahtises kontoris natuke ringi jookseb.

Hea küll, ma siis ütlen välja, mis mul täpselt selle vastu on. See on esiteks ebameeldiv. Karjuv, tatine, valjult arvutist mingeid inisevaid lastesaateid kuulav laps lihtsalt muudab kontoris olemise vastikuks. Mitte keegi ei saa keskenduda! Igal hommikul selle pika nädala jooksul oli meie statistika tahvlile kritseldatud lapse joonistused, kontoriköök oli rüüstatud ja nädala lõpuks tundsin pika pisikute keskel viibimise peale endagi kurgus kerget kipitust.

Nii Marie Claire kui The New York Magazine on nimetanud lastetutele täiskasvanutele halbade kaartide jagamist kõige uuemaks diskrimineerimise vormiks. Nende mainitud uuringud ütlevad, et lausa 61 protsenti täiskasvanud naistest leiab, et lastega inimestele antakse tööl rohkem andeks. Meie, kes me oleme otsustanud oma põske pista beebipillid, käekotist välja võtta kondoomid või ei saagi üldse lapsi, peame kohanema, painduma ja hooletute emade töö ära tegema.

Marie Claire soovitab, juhul kui tunned ennast laste puudumise tõttu diskrimineeritavat, pöörduda otsese ülemuse või personaliosakonna poole ja tuletada neile meelde, et tegelikult ei ole seadusega lubatud ühtede töötajate eelistamine teistele. Kui mu kolleeg võib tund aega varem töölt ära minna, et oma jõnglaste isadepäevakontserdile jõuda, siis võin mina ka ära jalutada, et trennis käia.

Kontoris on muidugi lihtne, sest tööl kehtib ikkagi loogika, isegi kui seadused seda emotsionaalsuse eest kaitsma peavad. Mis aga eraelus saab? Mu eks, kellel oli eelmisest, aastate eest hukka läinud suhtest laps, kippus ikka oma psühhopaadist endist naist kaitsma. Ta ise ütles ka, et kui last ei oleks, ei tahaks ta sellest inimesest mitte iial enam mitte midagi kuulda, aga kuna on, noh, siis on põhimõtteliselt kõik lubatud.

Nii saigi too minu jaoks täiesti võõras naine järjepidevalt mu elu ära rikkuda oma paranoiade, pideva lapse graafiku muutmise, raha välja pressimise ja suvalisel hetkel meie juurest läbi astumisega. Ausõna, lõpuks oli mul tunne, et kui neil kahel on kahe peale laps, siis minul tolle naisega on kahe peale mees. Mil iganes ma aga oma arvamust avaldasin, hakkas mu poiss-sõber alati oma endist naist kaitsma. «Regina, ära ütle, et ta on paha inimene. Ta on ju ema! Minu lapse ema! Ja ema ei ole kunagi paha inimene!»

Kui eraelus oleks personaliosakond nagu meil tööl, oleks ma samal hetkel kaebuse sisse viinud. Kahjuks aga sellist õnne veel välja mõeldud pole, nii et mis mul üle jäi peale endale uue kallima leidmise. Sellise, kel pole ühtegi last ja kes mind vahelduseks ei diskrimineeri!

Tagasi üles