Eurolaulu Raadio

Lugeja küsib: kuidas lõpetada suhe, kui mees keeldub lõppu tunnistamast?

FOTO: SCANPIX

Lugeja küsis naine.postimees.ee «Küsi nõu» rubriigis, mida teha, kui 5-aastane kooselu, miles on sündinud ka ühine laps, on erinevate probleemide tõttu leidnud sisuliselt oma lõpu, kuid meespool keeldub seda tunnistamast ning korrutab, et kõik saab korda.

«Olen olnud oma elukaaslasega koos 5 aastat. Jäin rasedaks, kui olin härrat tundnud 3 kuud. Kuni lapse sünnini oli kõik ilus. Pärast seda aga langesin koduperenaise rolli, keda ei austatud. Laps sai kaheseks ja läksin tööle, millega kaasnesid loomulikult ka probleemid. Suhtumine minu soovidesse oli väga negatiivne, mis kahandas minu eneseväärikust. Nüüdseks ei ole mul selle mehe vastu enam mingeid tundeid,» kirjutas lugeja.

Nüüd on ta juba üle poole aasta proovinud suhet lõpetada, kuid tulutult.

«Kuna meil on ühine laps, kes praeguseks hetkeks on nelja-aastane, ei tea, kuidas peaksin toimima ja selle suhte lõplikult lõpetama. Ei taha, et laps jääks kannatajaks. Olen öelnud sellele inimesele, et minu jaoks on see suhe läbi, aga meesterahvas keeldub seda kuulda võtmast ja korrutab endale, et kõik saab korda. Ahistab mind oma kõnedega mitmeid-kümneid kordi päevas. Kuidas peaksin toimima?»

Perekeskuse Sina ja Mina psühholoogiline nõustaja Meelike Saarna arvas lugeja küsimusele vastates, et kui naine on täiesti kindel, et soovib selle suhte lõpetada, siis tuleks see ka lõpetada.

«See kõlab liialt lihtsalt, kuid ilmne on, et kui keegi ütleb «ei», ja seda ei võeta kuulda, siis midagi on selles «ei»-s sellist, mis kõlab pigem nagu «võib-olla», «ma ei tea», «otsustaksin küll nii, aga…»,» märkis Saarna.

«Kui lapse isa keeldub teid kuulda võtmast, siis ei ole teie «ei» seni siiski olnud piisavalt kindel. Kui paaril on laps, siis reeglina ongi keerukas suhet lõpetada. Ikka tekib kõhklusi ja mõtteid, et ehk on lapsele siiski parem, kui isa-ema vähemalt lapse pärast kokku jääksid,» selgitas nõustaja, lisades, et laps ei hoia paraku ühtegi paari sisuliselt koos.

Saarna viitas võimalusele, et lugejal endal on jätkuvalt kahtlusi selles osas, kas suhe ikka on sisuliselt läbi või oleks võimalik seda päästa.

«Suhtekriisi puhul on alati küsimus selles, kas ja kui palju ollakse nõus panustama, et lähedus taastada. On selge, et kui peale jääb suhtumine «saaks ainult partnerist lahti, saaks ainult vabaks, kui see kõik vaid lõpeks», siis pole kuigi palju variante koos edasiminekuks,» märkis ta.

Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on Saarna sõnul väga vähe võimalusi leppimiseks. «Mõneti tundub, et nii mõtletegi. Samas on konkreetsed sammud siiski astumata. Lõpetamata suhtes olla on tõepoolest väga kehv olukord. Äkki toob oma mõtete ja tunnete aus omavaheline jagamine selgust? Ehk peaks kaaluma neutraalse vahendaja appikutsumist?»

Saarna sõnul sõltub ka lapse kindlustunne vanemate käitumisest ja segadusest. «Seega on teie kindel «ei» (kui tõesti olete nii otsustanud) hädavajalik ka teie lapsele. Suhte lõpetamine võib tunduda liialt valulik või lõplik või lihtsalt ebamugav, ka see võib olla põhjuseks, miks millegi lõpetamist aina edasi lükatakse,» selgitas ta.

Kuna lähisuhe on igale inimesele äärmiselt oluline, õnnestub Saarna sõnul vähestel juhtudel lõpetada suhe nii, et sellega üldse kannatusi ei kaasneks. Suhte lõppemine on ikka seotud kaotuse tunnistamise ja leinaga.

«Õnneks on olemas ka helgem pool: suhtest võiks kaasa võtta kõik selle toreda ja hea, mis selles on olnud. Unustama ei peaks ka konstruktiivset poolt: kõigest sellest, mis ei olnud tore ja hea, on võimalik õppida, näha oma arenguruumi suhtes olijana, uue suhte loojana,» lisas ta.