Maris Crandall: petvaid mehi ei tohiks õigustada

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Arvamusartiklis «Pole ju ime, et mehed petavad!» väidab Heidi Ruul, et mehe otsusel oma naist petta on alati ja eranditult põhjus, ja selgub, et see põhjus on peaasjalikult tema praegune (ja ilmselt peagi endine) naine. Ruul selgitab, et vinguvad ja hädaldavad naised on just see põhjus, miks üks mees mõnelt teiselt naiselt armastust ja mõistmist otsima läheb. Probleem terve artikli juures on see, et autor eemaldab mehelt kogu vastutuse suhete ja perekonna osas, ning õigustab probleemide vältimist ja nende juurest põgenemist. Nii kirjutab Maris Crandall.

Mitte kellelegi ei meeldi teise inimese vingumine ja hädaldamine, kuid me kõik teeme seda ühel või teisel juhul. Mõnikord hädaldame eriti palju. Miks? Sest see on hakkamasaamise mehhanism. See on mõnikord ka appikarje. See on viis oma soovidest ja mõtetest teisele inimesele teada anda, isegi kui see pole positiivne ega ülesehitav käitumismuster. Inimesel ei pruugi olla paremaid vahendeid, et lahendada erinevaid probleeme, mis suhetes ja pereelus ette tulevad, mistõttu haarab ta kinni sellest, mida ta on elus ja ümberringi liigagi palju näinud – virisemisest. Küsima peaks hoopis, miks need naised nii üleliia palju hädaldavad?

Mõned põhjused, miks naised (ja ka mehed) võiks laskuda virisemiseni, on näiteks isoleeritus (väikesi lapsi kasvatades), nõrk koostöö või selle puudumine suhtes, ühe või mõlema kaaslase raskused vanemaks kasvamisega, ühe osapoole suurem koormatus kodutöödes ja laste kasvatamises, võimetus oma probleeme teisele mõistetavaks teha (üleüldse suhtlusprobleemid ja positiivsete käitumis- ja suhtlusmallide vähesus või puudumine), suhet lõhkuvad harjumused või hakkamasaamise mehhanismid (nt alkohol, kodust sage eemalolek, liigne sõpradega aja veetmine), ka liigne töötamine või liiga stressirohke töö, kaaslase pereliikmete halb suhtumine, kriitika ja pereellu sekkumine, liiga erinevad ootused üksteise suhtes (ja suutmatus neid sõnastada), raha. Ma täiesti mõistan, miks inimesed võivad tunda abitust ja koormatust ja püüda seda oma limiteeritud, viriseval viisil kaaslasele selgeks teha, sest ühe paari elus võib olla mõnikord talumatu hulk keerukaid olukordi.

Ruuli artiklis ei räägita mitte sõnagi naise virina põhjustest, kuid selgelt koorub välja suhtumine, mis on Eesti ühiskonnas nii esiletungiv – see on naise süü, et mees ta maha jätab või teda petab. Naine peaks vaatama peeglisse, leiab Ruul. Taoline meeste taunitava käitumise õigustamine on liiga sage ja ühiskonda hävitav. Liiga vähe räägitakse sellest, et suhtes on kaks poolt, kes peavad millestki loobuma, millegagi leppima ja midagi üles ehitama. Liiga vähe räägitakse perekonnast kui ühiskonna alustalast, suure rõõmu allikast ja kohast, kus inimene kasvab enim (mis on kooslus suurtest raskustest ja suurtest rõõmudest). Mingil põhjusel näib igasugune ohverdamine ja pingutamine teise inimese (inimeste) ja eduka suhte nimel haavavat indiviidi vabadust ja seega kahandama tema võimet olla õnnelik. Ehk otsitakse õnne valest kohast, selle asemel et seda ise viitsida üles ehitada?

On vaja kahte inimest – nii meest kui ka naist −, et tangot tantsida. Mõnikord peab keegi tugevamini tõmbama või järele andma, toetama või lükkama, ent seda kõike tuleb teha üksteisele pühendununa, silmad vaid teineteisel.

Tagasi üles