Psühholoog soovitab: mida peame teadma probleemide lahendamisest?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Ülemus tööl pole rahul, sest kogu aeg jätan asjade tegemist viimasele minutile. Kolleegid või kliendid kaebavad, et teen mingeid tobedaid vigu ja räägin lollusi, sest pea on muid mõtteid täis. Kodus elukaaslane nuriseb, sest pidevalt kõrbeb toit põhja, sest noh... on ju vaja süüa tehes ka aeg-ajalt sotsiaalvõrgustikku piiluda.  

Kui tihti me mõtleme, mismoodi on meil tavaks sellistel puhkudel ja üldse igasuguste vastikute jamade korral reageerida?

Kui meiega juhtub mingi ebameeldiv sündmus ja see ajab meid kas vihale, teeb kurvaks, tunneme häbi  või lihtsalt tajume end väga närvis olevat, siis on võimalik laias laastus reageerida kahel moel. 

On inimesi, kes enamasti üritavad reageerida nii, et katsuvad keerulise olukorra või stressi tekitanud probleemi ära lahendada. Ilmub probleem, nad analüüsivad seda, seejärel mõtlevad välja, mida teha annaks ja asuvad toimetama.

On aga ka inimesi, kes rohkem püüavad hakkama saada tunnetega, mis halva kogemuse peale tekkisid. Emotsioonidele keskendunud toimetulekuviise on äärmiselt erinevaid. Osa inimesi püüab teha nägu, et probleemi üldse pole ja mõelda muudele asjadele, suunata tähelepanu mujale – üritades nii teadmistki ebameeldivast kogemusest enda peas  likvideerida. Tervislikumate eluviiside harrastajad leiavad sportimiseks aega tihti just siis, kui tööl või kodus on eriti raske olnud. Osa inimesi püüab leevendada negatiivseid tundeid maiustades, alkoholi tarbides või suitsetades. Mõned inimesed põgenevad internetti, teised kasiinosse – kõik sõltuvused saavad alguse probleemsevõitu ja püsivaks muutunud viisist tunnetega toime tulla.

Sõpradega rääkimine, internetis või paberil päeviku pidamine on samuti üks viise halba meeleolu leevendada. Palvetamine, mediteerimine ja oma mõtete juhtimine nii, et negatiivset olukorda osatakse näha mitte nii hulluna kuuluvad sellesse toimetulekuviiside gruppi. Ka perearstilt või psühhiaatrilt saadud meeleolu mõjutavate ravimite võtmine ei lahenda ära ühtegi pärisprobleemi, vaid teeb ikka olemist talutavamaks.

Kõik on mõttetu?

Pole ime, kui eelneva jutu peale tekkis nüüd mõte, et tunnetele keskendunud toimetulekuviisid on mõttetud – sest muutuvad ehk ainult tunded, probleemid ei kao. Nii see siiski pole. Kui inimene puutub kokku olukordadega, mida muuta ei anna (näiteks lähedase inimese surm) või teeb tööd, mis ongi väga stressirohke (arstid, politseinikud, päästjad, sõjaväelased on siin klassikaline näide), siis on kriitiline just oskus leida adekvaatseid viise rasketest situatsioonidest tingitud emotsioonidega toime tulla. Must huumor, mis iseloomustab just stressirohkete ametite pidajaid, on muide samuti üks toimetulekuviis.

Üldine soovitus on aimatavalt lihtne: mida rohkem erinevaid toimetulekuviise inimene kasutada oskab, seda parem tema heaolule ja tervisele üldse. Kui alati tormata probleeme lahendama, olles samal ajal aga väga närviline, ei sünni sellest head  – enne oleks vaja teada, kuidas natuke rahuneda või mitte närvi minnagi. Kui keegi on harjunud kehva tuju seksiga leevendama, aga tööl, kodus või puhkehetkel ühegi sellise tegevuse harrastamiseks parasjagu võimalust ei ole, siis on abiks, kui teatakse ka muid viise tuju paremaks saada.

Keeruliseks teeb õige toimetulekuviisi valiku see, et inimene peaks olema suuteline adekvaatselt hindama, mis laadi ebameeldiva olukorraga on tegemist – ja alati pole see sugugi lihtne. Kui meeleolu on must, siis tunduvad kõik olukorrad lahendamatud, sest endal tuntakse selleks väga vähe jaksu olevat. Kui on varasem kogemus ebaõnnestunud probleemilahendusest, olgu siis tööl või kodus, pole hiljemgi väga usku, et midagi muuta õnnestub. Lahendus sellele olukorra hindamisega seotud probleemile on aga täitsa olemas. Nimelt nii mõnegi pealtnäha tunnetega toimetulekuks mõeldud meetodi abil on tegelikult võimalik endas sedavõrd selgusele jõuda, et tekib ka parem arusaamine probleemse olukorra lahendamise võimalustest. Suurem teadvelolek endast, selgelt sõnastatud mõtted ja tunded, väiksem üldine ärevus, heade sõprade tugi ja pilk natuke teise mätta otsast – need kõik on abiks. Psühhoteraapia sihiks on see, et inimene leiaks endas jõudu oma käitumises vajalikke muutusi teha, aga alustatakse ikka enda tunnete, mõtete ja probleemide mõtestamisest.

Muide, kuna inimese mälu kipub olema petlik, võiks mõnda aega proovida lausa tabelisse üles kirjutada nii häirivaid sündmusi kui seda, mis siis tunne oli ja kuidas toimiti. Ja kes eriti julge, võiks seda tabelit ka hea sõbra või elukaaslasega arutada.

Tagasi üles