Lugeja: jätke üksikemad rahule!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Lugesin Martin Plaseri arvamusartiklit «Hea üksikema, ole meheks, ära mängi isa!» ja esimest korda tunnen, et pean oma mõtted välja ütlema. Jah, ka mina olen üksikema, aga mina ei ole süüdi, et Eesti lapsed trennis käia ei taha, kirjutab meile lugeja Triin.

Ma saan väga hästi aru treeneri murest, ma tõesti saan. Käisin suvel palju rannas ning ausalt öeldes hakkas kurb, kui tänapäeva noorsugu liivas mängimas vaadata. No ei mäleta mina, et minu noorusajal oleks olnud nii palju lodevaid ja ülekaalulisi lapsi, see on tõeline tragöödia ja sellega tuleb tegeleda. Ei usu ma aga, et kõigil paksudel lastel on üksikemad, kes neid oma põllepaelte külge aheldavad.

Ma saan aru väga hästi ka sellest murest, et lapsed pole piisavalt iseseisvad. Pidevalt meenutatakse, kuidas vanasti ikka mängiti õues, kooli mindi ise jala või bussiga ning ei olnud mingit poputamist ega autoga laste teenindamist. Noorema põlvkonna puhul aga vaatad ja imestad – ise 25aastane mees, aga ikka elab ema-isa tagatoas, sest... Miks? Pank ei anna laenu, aga kohe tahaks ju kõige uhkemat maja! Üürikasse kolida ei kõlba, korterinaabrid ei tule kõne allagi, üli- või kutsekooligi minnakse võimalikult kodu lähedale, et saaks ikka vanemate külmkapi najale toetuda. Kurb, tõesti! Ning jah, seal taga võivad ju olla täpselt sellised vanemad, kellest Plaser oma kirjutises kirjutab. Need, kes ei lase avastada, need, kes ei lase vabalt tegutseda, piiravad ja hoiavad, kuni lapses normaalne seiklusjanu ja avastamisrõõm kaob.

Küll aga ei saa ma nõus olla sellega, et üksikemad on kuidagi kõik üks suur homogeenne grupp, kelle lapsed on «lontrused». Küllap on neidki peresid erinevaid – täpselt nii nagu on kõiki teisi peresid erinevaid. Ma tean väga palju toredaid ja vapraid naisi, kes olude sunnil või valiku tõttu kasvatavad oma last või lapsi üksinda ning enamik neist teavad, et lapsed peavad saama nii «tissi», sülle kui ka iseseisvalt kasvada, areneda ja sporti teha. Aga kuidagi neid eriliselt süüdistada kõikides laste probleemides näib ebaõiglane, justkui oleks «üksikema» mingi sõimusõna.

Tagasi üles