Lugeja hoiatab: ärge minge puhkusele liiga vara, see võib suhtele kiire lõpu teha!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Nüüdseks oleme mehega koos olnud juba pea kolm aastat. Meie esimene reis toimus sügisel ja selleks pidi olema «romantiline» kruiis Rootsi. Paraku romantikast oli asi seal kaugel, meenutab anonüümsust palunud lugeja. 

Selleks ajaks olime koos olnud paar kuud ning muudkui avastasime üksteist päevast päeva. Saabuski saatuslik päev, mil pidime minema Rootsi. Piletid saime soodushinnaga, hinnas oli õhtusöök, tuba kahele inimesele, suure voodiga ning vaatega merele.

Õuduse alguseks jäime mõlemad kuidagi oma asjadega toimetama ning napilt oleks hiljaks jäänud, juba sel hetkel nägin tema teist külge – ta oli ärritunud ning see oli minu jaoks kergelt hirmutav.

Jõudsime siiski laevale, mõtlesin, et pole hullu, kõik ilus on ju veel ees. Istusime kajutis, tema mugavalt vaatas juba telekat, mida mukkisin end, et minna õhtusöögile. Käisime söömas ära ning mõtlesin minna jalutama, mille peale tema imestas, et kus siin ikka jalutada, lähme parem kajutisse «passima». Ja sõna otses mõttes me passisimegi kajutis, sest diskole minna ta ei tahtnud, jalutama minna ei tahtnud, kuna telekast tuli ju nii äge film. Teadmiseks, et mina telekahuviline ei ole ning praktiliselt seda ei vaatagi.

Tema halvad küljed hakkasid aina rohkem avanema ning mina muutusin aina närvilisemaks. Jõudes hommikul Rootsi, algas hommik jälle tüliga, kuna härra oli öösel kehvasti maganud ning soovis edasi magada, mina olin aga entusiasmi täis minna linna peale. Nii ma siis vingusin ja ulgusin, kuni tal viskas kopa ette ning läksime linna. Mõlemad võõras linnas – suutsime minna tülli ka selle peale, kuhu minna ja kus süüa. Terve see päev oli täis tüli ning viha, ootasin, et saaks juba koju tagasi minna ja mõtlesin, et kunagi oma elus ma ei lähe selle inimesega enam kuhugi.

Jõudsime õhtul laevale, tema loomulikult teleka ette, mina käisin ja jalutasin natuke laeva peal. Mingist romantikas oli asi ikka väga kaugel!

Jäime magama, sama pahuralt jälle ärkasime ja läksime kumbki oma teed koju. See oli mu kõige õudsem reis elus, ma isegi ei oska meenutada ühtegi meeldivat hetke. Ometigi oleme ikka veel koos ning meie järgmine reis, mis oli juba pikem ja soojale maale, möödus väga romantiliselt ning positiivselt. Selleks ajaks olime üksteise nõrgad küljed ja häirivad faktorid juba selgeks saanud ning oskasime üksteisega arvestada.

Suur õppetund kõigile, ärge minge oma kallimaga reisima liiga vara või suhte alguses, sest see võib suhtele kiire lõpu teha. Ometi on see hea õppida tundma kaaslase halbu külgi, kuid siiski targem on neid õppida tasapisi avastades, mitte ühel rikutud reisil.

Tagasi üles