Marin värskest suhtest: aga mis siis, kui ta saab teada, et ma olen paras pervert?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Sõbranna rääkis vaimustusega oma uuest suhtest. Kui värske, ootusärev ja sädelev kõik see algus on! Olen ise umbes samas suhtestaadiumis, aga me ei saanudki pikalt armumisest totude nägudega oma kogemusi jagada. Mõnede jaoks võiksidki kõik suhted sinna algusetappi jäädagi, minu jaoks mitte. Jätaksin selle osa heameelega üldse vahele. Kunagi väitsin julgelt, et armumine on ilusam kui armastus, nüüd olen õnneks ümber mõelnud, eelistamata üht teisele, pean neid seotuks, kuid erinevateks. 

Suure osa elust olen olnud pikkades püsisuhetes ja sel ajal oleks selline teema minu jaoks mõttetu pseudosoigumisena tundunud. Nagu ei puuduta mind praegu pikaajaliste suhete seksimõõnad või sünnitusjärgsed traumad.

Minu jaoks pole hävitav rahulik igapäevarutiin, vaid alguse paanika, pabistamine ja harjumustega leppimine. Esimene armumishetk on jalustniitev, ühest kenast hetkest edasi läheb ka kõik muudkui paremaks ja kaunimaks, aga see vahepealne hall ala ajab mind hullumiseni närviliseks, ei oska olla ega teist piisavalt lugeda, et minu hing rahul ja käitumine kompetentne oleks. Pole ainult lõpmatu suudlemine, kodutee pikemaks venitamine ning kõikematvalt võimas seks.

Esimene vahekord on alati veidi konarlik ja kobamisi tehtud, paremaks läheb harjutades, liblikad ei kao ka suhte arenedes ära, vaid hakkavad siis alles eriti võimsalt tiibu sirutama. Hakkab nullist peale teineteise seksuaalsete eelistuste selgekstegemine, muuhulgas pole lihtne tunnistada, et tegelikult olen sisimas paras pervert ja kui ta minusugust maniakki kardab ning konservatiivi eelistaks, oleks aus kohe, enne õiget algust, laiali minna. 

Tahaksin kaaslasest rohkem teada, aga kes ütleb, millal ja mis staadiumis on normaalne kogus huvi teise vastu ja millal jätaks juba kergelt psühhopaadi mulje? Mind ennast on lihtne ära tüüdata, parem siis väldin ka teisele pindakäimist. Nagu korralik mudilane, vastan, kui küsitakse ja muretsen veidi: ega ometi jälle liiga passiivset muljet ei jätnud.

Kõik need takistusribad

Olen endale lubanud, et ei tee ennast kellegi silmis paremaks kui tegelikult olen, ometi põen, kas olen ikka ideaalselt šeivitud, juuksuri juures käimise vahe poleks pikem kui neli nädalat ja peale tööd peeglist veidi sorgus naist nähes tupsutan pisut põsepuna palgeile. Heameelega ei rebi kirglikult kleiti seljast, kui selle alt korrigeeriv pesu välja tuleks, mis siis, et temagi teab, et pea iga naise pesusahtlis on vähemalt üks paar pekipükse. Kooselus ei teeks numbrit mingist pesust ega veidi siili meenutavatest säärtest. Tegelikult on see loomulikult veidi armas ka. Ning loodan, et ka tema laseb paista ennast päriselt selle mehena, kes tulevikus minuga maal saunatrepil võiks istuda, mitte ei teeskle mingit ideaali, kellena ta mulle eriliselt sümpatiseerida võiks.

Juhtub, et teise kohta tuleb välja asju, mis eriti ei meeldi, tahaks juba nendega harjunud olla. Mulle võib kõike öelda, taluvuspiir on enam-vähem lõpmatu, aga ma nii hullupööra vihkan, kui mulle millegi saamiseks valetatakse. Ja kuna kunagi olen kõrvetada saanud, hoian piltlikult öeldes igaks juhuks neid valusaid näppe selja taga ja suhtun ka võimalikesse ausate kavatsustega meestesse teatava skepsisega.

Lisaks magusjubedad ja huvitavad jutud tulevastest lastest, ambitsioonidest ja beebipillidest, mänguasjasahtli sisust ja tööalasest karjäärist. Piiridest ja konarustest. Piinlikud hetked. Saavutasin hiljuti uue taseme, jäädes enne esimest omavahelist seksi norsates magama. Võtsime nummilt paljaks, pugesime teki alla, keerasin ennast kaissu ja sinna põõnama jäingi.

Sissesulandumine teise ellu on minu jaoks suur asi, juba ette peas keeruliseks mõeldud. Kardan igasuguseid sõpradega kohtumisi, õhtusööke kallima vanematega, elevus ja hirm korraga. Mõelge, ta võtab mind nii tõsiselt, et oma perekonnale tutvustada, loomulikult võtab jala veidi värisema. Olen salaja autost minema jooksnud, kui kunagine peika pidi möödaminnes oma emale mingid paberid viima. Enne endise äiaga kohtumist jõin magamistoas viina ja sõin kohukest peale – muud polnud võtta –, kuid pabistasin ropult ja siis tundus, et olen vähemalt midagigi olukorra parendamiseks teinud. Kusjuures kõik olulised kohtumised on alati väga hästi läinud, nii et ma ei karda ega põe varasemate ebaõnnestumiste tõttu.

Olen mõnda aega üksi elanud, mis on mind oluliselt isekamaks voolinud, teise harjumustega hakkamasaamine on protseduur omaette. Millal keegi ja mida nüüd sööb, kas nädalavahetusi hakkab sisustama sport või teater? Mina ei talu gluteeni, kuhu me tema võikumaterjalidele koha teeme? Võib teha nalja, et need mahuvad postkasti pilust sisse, aga päriselt: kuhu? Ainult kassitoidukapis leiaks ruumi. Ja kuidas organiseerida hommikusi koos ärkamisi ja õhtuseid tuttuminekuid, kui päevarütmid on erinevad? Aga tahame ju, koos on hea, miks see siis kohati nii ebamugav on?

Tahaksin seda kindlustunnet, et ta on olemas nüüd ja siin, järgmisel nädalal ja tuleval veesulamise ajal. Sooviksin äkki minna teatrisse, aga ei tea ju, kas kahe nädala pärast on seda kaaslast kaasa võtta või peab siis juba uue teatrifännist deidi leidma, seletades ja põigeldes üleliigse pileti saamisloo eest. Ja kui sõbrad küsivad nädalavahetuse plaanide kohta, saaksin öelda ei või jaa mitte keerutada kindlasti vastamisest kõrvale, sest ei tea veel isegi, kas olen terve nädalavahetuse värske kallimaga voodis või tulen suurima rõõmuga naistega klubituurile, sest ei saanud asja ning me ei ütle teineteisele tänaval enam teregi.

Andke mulle kannatust ja lusti see kõik jälle läbi teha, püüan kuidagi sujuvalt läbi selle õuduse kaasa liuelda ja keerulist perioodi taluda. 

Tagasi üles