Moodne naine: pole ime, et kümme aastat hiljem koolist õudusunenägusid näen

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Rokkar Tanel Padar kirjutas sel nädalal sotsiaalmeedias koolikiusamisest ja kutsus oma fänne üksteise vastu kenam olema. «Tervita või vähemalt naerata neile koridoris või kooliõuel,» jagas Padar õpetusi nõrgematega suhtlemise kohta. Lugedes mõtlesin ainult üht: jumal tänatud, et ma enam koolis käima ei pea.

Mind ei kiusatud eriti keskkoolis, ma olin selle jaoks liiga tige ja tugev, aga ometi on tagantjärele mõeldes täiesti uskumatu, kui traumeeriv kogemus võib olla nii lihtne tükk elust nagu kolm aastat gümnaasiumi. Ilmselgelt on asi paljuski seotud möllavate hormoonide ja esimeste korralike südamemurdumistega. Panna kokku sadu puberteeti läbi elavaid tüüpe ja sundida neid õppima asju, mille vastu neil mingit huvi ei ole, on kainelt mõeldes väga halb idee. Selles mõttes müts maha õpetajate ees, kes ikka kenasti vastu peavad.

Minu jaoks oli kõige hullem just see, kui loovust tappev ja ebahuvitav oli kõik peale selle valdkonna, mis mulle huvi pakkus. On päris loogiline, et kuskil 16-aastasena hakkab inimene aru saama, kelleks ta tahab saada, kuhu suunas ta tahab liikuda ja mida selleks teha on vaja. Jah, loomulikult on maailmas olemas hunnik inimesi, kes ka kolmekümnekuueselt ei ole konkreetset sihti leidnud, aga üldiselt algavad suured edulood varases nooruses.

Esimese septembri puhul lappasin äriajakirjas Business Insider artikleid kuulsate inimeste kohta, kes on kooli pooleli jätnud. Virgin grupi Richard Branson  lahkus 15-aastasena, Nicole Kidman oli samas vanuses, Apple'i, Facebooki ja Twitteriga seotud maailma esimene interneti-miljardär James H. Clarke aasta vanem. Steve Jobs käis ülikoolis ühe semestri ja Ralph Lauren venitas täis kaks aastat ärikooli.

Neid tüüpe seob kõiki kerge paha poisi imago, piiride murdmise kuulsus, tänu millele nad on ka oma impeeriumid rajanud. Ilmselgelt ei jõua keskkonnas, kus kontrollitakse igat põhjuseta puudumist ning pannakse tehnikahullud tuupima ebaolulisi võõrkeeli või kunsti-imelapsed tegema oma sajandat füüsika järeltööd, eriti kaugele Steve Jobsi ega Bransoni moodi tüübid.

Siinkohal tuleks ikkagi rõhutada, et ma ei ürita väita, et peakski kõik koolid pooleli jätma, siis on lootus oma lennuliin või plaadifirma avada. Ei, haridus, huvitav, hoolega valitud, tõsine ja eksklusiivne haridus on elus üks olulisemaid valuutasid. Ma vaatan seda esimesena, kui inimesi palkan, ja tavaliselt panen harimatutega koos kõrvale ka need CV-d, kuhu on märgitud mingi rikka papa kinni makstud erakõrgkooli naljategemise bakalaureus.

Ma tahan lihtsalt öelda seda, et ise koolikeerises olles ei ole kerge aru saada, et see kogemus peabki ebameeldiv olema. Vähemalt selles vormis, milles meie keskkoolid praegu eksisteerivad, on väga tõenäoline, et kui sinus on midagi erilist ja sinust võib keegi huvitav saada, ei sobi sa nendesse pisikestesse piparkoogivormidesse, kuhu üldharidussüsteem sind panna üritab.

Tõin kapist välja kasti, kus muu pahna hulgas on ka minu keskkooliaegsed päevikud. Muu sodi keskel, emalt välja pressitud puudumisteadete ja kodu- ning järeltööde kirjelduste vahel aga oli kohusetundlikus tulbas mu töögraafik. Olin praeguseks juba ära unustanud, et käisin tõesti täiesti vabatahtlikult üheksandast klassist alates vähemalt poole koha koormusega tööl.

Mulle meeldis tööl käia, sest seal võeti mind kui täiskasvanud inimest, kel olid oma ülesanded ja õigused. Mulle maksti palka ja nii sain ma aru, mida tähendab iseseisvus. Mida tähendab, kui sul on oma raha ja oma karjäär, tol ajal küll veel pisike ja naeruväärne.

Ning siis, töögraafiku kõrvale sodisin ma oma teismelisekäega pidevalt reakesi selle kohta, kuidas on raske ja enam ei jaksa. Nii raske oli, nii ebameeldiv oli, aga samas, see oli vinge tunne, et mul on suure inimese mured. Ma olen 15, siis 16 ja 17 ja mul on tööstress. Ma ikka olen inimene.

Kanadas on selline ärimees nagu Ryan Holmes, multimiljonärist internetigeenius, kes on asutanud heategevusliku programmi «The Next Best Thing», mis annab 10 000 dollari suuruseid stipendiume keskkooliõpilastele, kes tahavad… midagi teha. Ükskõik, mida, Holmes ei nõua mingeid aruandeid ega häid hindeid. Ise asutas ta teismelisena oma vanematelt laenuks võetud rahaga pitsabaari ja paintballi väljaku, mis panid alguse tema aina kasvavale impeeriumile.

Holems'i arvates on oluline, et just selles eas, kui mina käisin ema käest kehalise kasvatuse tunni jaoks tõendit lunimas, saaksid noored võimaluse oma unistusi teostada. «Paljud ettevõtjad õpivad kõige paremini läbi kogemuste ja tahavad tegutseda ning neil on vaja lihtsalt pihta hakata. TNBT eesmärk on noortele võimalus anda, aidata neid võimalikult vara potentsiaalselt edukate projjektidega,» ütles Holmes, kelle suurim firma on väärt 165 miljonit dollarit, Huffington Postile. 

No vot. On olemas selliseid kohti, kus ärimehed, aga ka kunstnikud, sportlased või leiutajad annavad noortele suure kuhja raha, sest nad usuvad imelikkudesse, mässajatest, riskijatest, ületöötajatest noortesse. Ja siis on olemas need kohad, kus seda ei tehta. Lihtsalt tõenäolisem on, et sa satud just teisena mainitud keskkonda ning siis on väga oluline ise silma peal hoida, et süsteem su hinge ei murraks.

Pole siis ime, et õudusunenäod tagasi kooli sattumisest on Kanada uneinstituudi uurijate sõnul kolmandal kohal kõige sagematest hirmustsenaariumidest. Gümnaasium lihtsalt ongi paljude jaoks väga ebameeldiv kogemus, aga hea uudis on see, et kui sul on kooli ajal raske, võib see tähendada, et ees on suured asjad. Oleks lihtsalt keegi seda mulle kümme aastat tagasi öelnud!