Lugeja kirjutab: kuu aega tutvust ja puhkus mehe vanaema juures

Foto: SCANPIX

Meie lugejamängust võtab osa naine, kes viidi pärast kuuajast tutvust puhkama mehe vanaema juurde. Loe ja kirjuta isegi! Uuri lähemalt siit!

Meie esimene ühine puhkus oli spontaanne, see juhtus vahetult kohe peale meie esimest kohtumist. Me oleme üksteisega tuttavad olnud vaid kuu - varem poleks saanud kindlasti meie kohta öelda kaaslased, kuid aina rohkem on selge, et meil on koos hea olla, me naudime üksteisega veedetud aega ning me mõistame teineteist.

Spontaanne puhkus viis meid Haapsallu, kus mina kindlasti viis aastat pole käinud. Kõik juhtus vaid nädal peale tutvumist - tol ajal sai öelda, et sõber kutsus mind merele. Varem poleks eales julgenud minna äsja tutvunuga kuhugi alles nädala möödudes aga olles aasta aega olnud vallaline, mõtlesin, et haaran võimalusest - ma armastan Eestimaa avastamist ja kuna mind varem merele isikliku laevaga poldud kutsutud, otsustasin, et sellest võimalusest tuleb kinni haarata.

Täiskarsklasena oli mu kaaslane alati valmis sõitma uutesse paikadesse, minu jaoks oli see ideaalne. 

Haapsallu jõudes tuli suure üllatusena, et me ta vanaema juures ööbime. Algul ei osanud ma sellest midagi arvata aga nüüd olen ma rahul. Vanaemad nagu vanaemad ikka, söögid tehtud, toad korras, oodati meid. Esimese naljaka asjana küsis vanaema loomulikult seda, et kas see on su päris pruut? Mind tollel hetkel nendega ei olnud, teisest toast kuulsin, kuidas mees vastas, et ei oska praegu midagi kindlat öelda. Mulle meeldis, et ta ei kiirustatud ja ütles ausalt, kuidas asjad on.

Mis veelgi parem oli - ma ei pidanud ühegi asja pärast muretsema. Kõik oli mehe poolt planeeritud. Me sattusime Haapsallu kõige õigemal ajal aastas - Valge daami aeg - see oli täis romantikat, seiklusi ja põnevaid tegevusi. 

Esimene päev oli käes, merele minek. Meri oli tuuline, õhk oli rõske. Ausalt öeldes hakkasin ma vaikselt seda kõike kartma. Aga nüüd järele mõeldes oli kõik ideaalne. Sain tunda tormilist merd ja halba ilma, tulime märgadena koju. Arvestades seda, et ma olin meest nii vähe tundnud, arvasin, et on õige eraldi voodites magada. Sättisime end siis magama, kui mingi hetk tundsin, et vajan tema lähedust. Läksin tema kõrvale. Sellele järgnesid loomulikult suudlused ja puudutused, kuid ei midagi enam. Varasemates suhetes olen kõigega alati kiirustatud, aga temaga on kõik vastupidi. Me nautisime romantilisi hetki, ta jagas minuga osa oma elust.

Kui hästi on mul meeles teine merepäev! Ilm oli suurepärane, päike andis soojust, meri oli rahulik. Tuul oli vaikne, lained loksusid vaikselt laeva ümber. Veetsime rahuliku päeva, mees püüdis kala, mina nautisin ilma. Muusika mängis, meie rääkisime… kõigest. Õhtu saabudes arvasin ma, et läheme tagasi Haapsallu Valge daami etendusele, nagu varem oli planeeritud, aga ei. Sõites tagasi jättis mees üks hetk laeva mootori seisma ja sõnas, et nüüd on aeg meile. 

Ma küll mõtlesin, et etendus algab ja sõnasin, et me peaksime sinna kiirustama. Temal polnud kiiret kuhugi. 

Ta tuli minu juurde, võttis minust kõvasti kinni ja ütles, et ei ole mingit etendust, oleme mina, sina ja päikeseloojang. Ja nii oligi. Päike hakkas loojuma. Tunda oli pinget, ärevust - samas olin sel hetkel ilmselt kõige õnnelikum. Ma tundsin kuidas mind tähele pannakse, kuidas tahetakse näidata ilusaid hetki ja et ma olen õiges kohas. Päikseloojang oli võrratu - milline värvidemäng, milline vaikus merel - ei olnud ühtki lainet. Olime vaid meie ja meri. Kaugemal seilas purjekas, justkui päikese ees. Ma ei tahtnud mitte kuskil mujal olla ja tundus, et ka tema mitte.

See oli minu joaks selge märk. Me tundsime end hästi, me ei vajanud kõrvalisi tegevusi, see oli aeg meile.

Kuidas ma ei tahtnud, et see lõppeks. Aga läbi see ka sai - need õrnad puudutused, tema tugevad käed mu ümber, tema pehmed huuled mu suul.

See oli ideaalne.  

Peale sellist puhkust ei oskagi ma enamat tahta. Me tunneme end üksteise seltskonnas hästi, ükskõik milliseid tegevusi tehes, aga ilmselt on see kõige romantilisem mees, keda ma tundnud olen ja ta oskab mind alati üllatada. Plaanid on alati tehtud, sihid kindlad, kuid saladuslikkus püsib. Vaja on vaid öelda, kuhu minek ja kui kauaks - temaga kas või maailmalõppu ja tagasi. Loodan, et mehe tunded on sama siirad kui minu omad. Kiiret pole meil kuhugi, naudime seda, mida meile ilus sügisene Eesti praegu pakub ja avastame uusi paiku aina edasi.