Rait Kapp: kui tihti on naine pildil samasugune kui reaalsuses?

Rait Kapp

FOTO: Erakogu

Castaneda on oma raamatutes alatasa maininud, et piltidel pole energiat, need on tühised, staatilised ja mõtetud. See on sama kui pildistada näiteks voolavat jõge, tajumata selle kohinat, ümbrust ja asukohta. See on nagu kuulata mingit salvestist, panna see suvalise koha peal pausile, samal ajal üritades aru saada sellega edasi antavast infost. 

Teada tuntud vanasõna «pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna» ei oma minu jaoks mingit kaalu. Pilt on vaid hetke salvestamine, mis ei anna edasi midagi peale hetke. Pilt on ju tegelikult ka see, mis viib inimese mõtetes tagasi minevikku, kes siis hakkab taas nutma, vaadates vanu pilte, või siis saab mingi nostalgialaksu mõtisklemiseks. Muidugi on ka mul olemas hunnik vanu pilte endast, sõpradest, koolikaaslastest, lähedastest ja teistest, kuid ma ei kogu neid väga. Olen isegi osad minema visanud. Minu jaoks on see nagu lõks, mis tahab varastada mu enda aega tulevikust minevikus lehitsemise ja seal uurimise kaudu.

Arusaamine tuleb loomulikult igal ühel ise, kes teab kunas. Minu jaoks hakkab minevikust lahti ütlemise vajalikkus näiteks läbi vanade piltide kõrvaleheitmise muutuma iga päevaga järjest olulisemaks, sest sellega vaid varastan aega tuleviku arvelt. Ikka pean oluliseks tuua siinkohal esile Yaqui indiaanlaste tarkusetera, et inimese minevik ja seal sorimine on hunnik rämpsu, mis ei anna mitte midagi head.

Samuti tähendab kellegi fotode internetis imetlemine, et pilt ja praegune reaalne inimese välimus ei lähe kokku. Naised vahetavad tihti juuksevärvi, lõikavaid juukseid lühemaks, kes teab mida veel. Kasutatakse igasugu pilditöötlusprogramme, et näha parem välja, see aga on minu jaoks üks suur vale. Juba täna tehtud pilt on tegelikult tunni aja pärast vana ja minevik. Seega olles eelnevalt vaid kellegi pilti näinud, ei tea sa, kellega on tegelikult tegu. Kohtudes aga päriselt avastad, et see persoon pole üldse see, sest pilt ja reaalsus ei lähegi kokku. On ka muidugi olukordi, kus see on vastupidine, et inimene ongi üks-ühele nagu pildil, kuid siiski enamikel juhtudel see nii pole. Üllatused on muidugi elule särtsu ja seiklust lisavad nähtused, kuid kas just sellist liiki üllatusi kellelegi vaja on, ei tea. Kuna mulle meeldib inimestega suhelda igapäevaselt ja palju, siis olen seda omast kogemusest näinud. Igaüks teab, et näiteks enne pidu üles löödud naine ja hommikul ärkav sama naine pole üldse sarnased. See võib olla isegi ehmatav, kui hommikul ärgates vaatad vasakule ja endamisi mõtled, et kurat, eile õhtul oli ta küll ilusam.

Tänapäeval klõpsitakse igal pool palju pilte, kuid minu arvates läbi pildi midagi edasi anda on võimatu. See on vaid tõlgendamise küsimus. Selleks peab ise midagi läbi elama ja kogema, et saada aru tõelisusest, kogudes rohkem läbi elatud emotsioone kui fotoalbumeid. Kuna pilt on staatiline ja paigalseisev, siis on see vaid hetk, mis peale selle jäädvustamist on juba minevik. Sellepärast ma ei kogu ise oma pilte enam ammu. Mõned kooli ajast või lapsepõlvest tehtud pildid on küll jäänud, kuid peale nostalgitsemise need minu jaoks muud tähtsust ei oma. 

Tagasi üles