Die Meyendorff – maailma tuntuim Tallinnas sündinud filmitäht

Irina von Meyendorff

FOTO: All Over Press / Vida Press

Mart Sander on kirjutanud, et Irene von Meyendorff on ilmselt maailma kõige tuntum Tallinnas sündinud filmitäht. Kui ta oli väike tüdruk, emigreerus Meyendorffide-Uxküllide pere Saksamaale ning Irenest sai kolmekümnendate lõpul üks hinnatumaid ja kaunemaid saksa näitlejannasid, kes ei teinud kunagi saladust, et natsionaalsotsialism on talle võõras, ning kes suutis isegi tema ilust pimestatud Goebbelsi lähenemiskatsed tagasi lükata.

Boheemlaslik noorus

Paruness Isabella Margarete Paulina Caecilia Freiin von Meyendorff sündis 6. juunil 1916. aastal Tallinnas. Tema isa oli baltisaksa Meyendorff-Uxküllide suguvõsa järeltulija Fridedrich William. Isa oli äärmuslikult konservatiivne, ema Elisabeth von Wetter-Rosenthal seevastu boheemlaslik ja liberaalne. Kui Vene keisririigis puhkesid rahutused, põgenes nende pere Tallinnast Saksamaale, jättes maha kogu oma suure varanduse. Kaasa jõuti võtta vaid pere juveelid, mis olid peidetud pisikese kaheaastase Irene reisivoodi sisse. Isa hakkas õppima õigusteadust ja sai advokaadiks Berliinis. Ema aga jooksis kodunt minema kellegi luuletajaga, võttes tütre kaasa. Õiget kodu neil polnudki, rännati ühest hotellist teise. Nii sai nooruke tütarlaps varakult kastetud Weimari vabariigi boheemlaslikku maailma. Pärast isa surma 1925 abiellus ema uuesti ja nad läksid Breemenisse, kus Irene sai ka koolis käia. Selline elu arendas temas usku kunstivabadusse, mis segunes sujuvalt aristokraatse tausta enesekindlusega.

18-aastasena oli tal ambitsioon saada loodusfotograafiks ja ta asus õppima Breemeni fotolaboratooriumis. Juhuse tõttu sattus ta Saksamaa suurimasse filmitööstusesse UFA trikifilmi võtetele ja asi hakkas teda huvitama. Ühes oma intervjuus räägib ta avameelselt, kuidas tal õnnestus filmistuudiosse saada lõikaja koht ja seda ka alles siis, kui ta esitles end lihtsa vabrikutöölise Meyendorffina. Kõik läks hästi, kuni keegi vana tuttav teda vabriku einelauas koos teistega nägi ja imestunult küsis: «Mida teete teie siin, paruness?» Kohe olid kõik ta vastu umbusklikud ja alles siis, kui ta oli seletanud, et paruness on hüüdnimi, oli sõprus jälle korras.

Polnud kerge igal hommikul kell seitse tööl olla. Varsti saadeti noor neiu Babelsbergi filmistuudiosse, kus tal tuli sorteerida filmijuppe ja tassida plekktoose. Sealt avastaski ta teravapilguline castingudirektor ja ta kutsuti režissööri juurde, kus ta teadlikuna oma hüpnotiseerivast ilust kõhklematult tunnistas, et ei tea näitlemisest midagi. Paari päeva pärast leidis ta end laevalt, mis viis ta Tenerifele filmi «Viimased neli Santa Cruzist» võtetele.

Saksa sõdurite pin-up girl

Ta ütleb: «Mida ma oskasin – ei midagi. Õppisin alles siis, kui mu nimi juba suurte tähtedega säras üle kinotaeva. Tuupisin. Läksin teatrisse. Ja siis sain osa «Rändavas rahvas». Te ei oska kujutledagi, kui palju selle režissööri juures sain õppida.»

Sellest peale tõusis Irene komeedina saksa filmitaevasse ja teda hakati hüüdma Die Meyendorff´iks. Tema edu oli osaliselt tingitud blondidest juustest, sinistest silmadest ja klassikalisest ilust. «Mind peeti ideaalse saksa naise kehastuseks – ilus, lahke, loll ja ustav.» Siiski, kui ta võttis vastu osa Laurence Hausemani näidendis «Victoria Regina», mis etendus Berliinis 1938-1940, tõestas ta end ka täiusliku näitlejana. Tema parim osa oli 1944. aastal Veit Harlani filmis «Suur ohverdus» ülla Hamburgi patriitsi tütre Octaviana.

Olles kaotanud oma pärandi bolševikele, kaotas ta nüüd oma parimad aastad ja karjääri natsidele, kes rakendasid filmitööstuse oma propaganda teenistusse. Tema pere tagapõhi ja boheemlaslik kasvatus olid vastuolus saksa natsionaalsotsialismi ideoloogiaga. Uxküllide klann oli lähedastes suhetes von Stauffenbergidega, kes aitasid korraldada 20. juuli atentaati, et mõrvata Hitler. Paljud tema sõpradest olid juudi soost kunstnikud. Ta ei olnud vähimalgi määral meelitatud propagandaministri Joseph Goebbelsi tähelepanuavaldustest. Nukker Goebbels kirjutas oma päevikusse: «Kahjuks preili von Meyendorff tundub üsna külm.» Goebbelsi kurikuulus hüüdnimi Bock von Babelsberg (Babelsbergi jäär) oli Irene pandud.

Irene esimeseks meheks sai arst Heinz Zahler, kellega tal 1940. aastal sündis poeg Andreas. Doktor tegeles nn tujumuutvate ainete uurimisega ja oli ise kokaiinisõltlane. 1941. aastal nimetas Herman Göring ta oma ihuarstiks, sest vajas ravimeid, et maha suruda oma kodeiinisõltuvust. Irene nõudis oma mehelt: «Nüüd pead ta tapma. Sa võid mürgitada ja keegi ei oska kahtlustada» Kuid peagi vahistas politsei Zahleri, süüdistades teda kokaiini omamises. Mures, et mees võiks ilma narkootikumideta vanglas murduda, läks Irene Göringi juurde ja veenis teda Zahlerit vabastama.

Irina 1944. aastal filmis "Eine kleine Sommermelodie" koos Curd Jürgensiga

FOTO: Vida Press

Kuigi Irene oli sakslaste seas üks armastatumaid näitlejaid ja tema pildiga trükitud postkaartide hulk tegi temast sõdurite hulgas populaarseima pin-up tüdruku, siis tema mittekoostööaldis iseloom viis selleni, et talle pakuti järjest vähem filmirolle. Ta tõmbus vabatahtlikku pagendusse Baierimaal. Abielu Zahleriga lõppes lahutusega, nagu ka tema teine abielu Joachim Matthesiga. Kui sõjajärgne saksa kino ärkas tagasi elule, sai tema karjäär uue hoo sisse ja startis peaosaga 1947. aastal klassikalises filmis «Film ilma pealkirjata». Tema karjäär läks tõusvas joones. Kuni 1960. aastani valmis pea igal aastal üks film, vahel rohkemgi.

Saksamaalt Inglismaale

See oli saatuse poolt määratud, et 1961. aastal kohtus ta šoti näitleja James Robertson Justice´iga, kes oli briti publikule tuntud kui Sir Lancelot Spratt seriaalis «Doktor». James oli silmapaistev kuju oma 188-sentimeetrise pikkuse, habeme ja kõmiseva häälega. Lisaks oli mees veel esmaklassiline loodusteadlane, valdas kümneid võõrkeeli, oli võimeline peast tsiteerima lõpmatult luuletusi, mängima klaveril Mahlerit või kihutama sportautodega, vastavalt maitsele ja tujule. Ja ta jumaldas naisi. Tema kosimismeetodid olid ajast-arust, kuid ometigi pidi Irene tunnistama: «James andis mulle midagi, mida saksa mehed polnud mulle kunagi andnud – absoluutse vabaduse. Ma ei pidanud tema eest iialgi midagi varjama, mida ma tegin või mõtlesin – kuidas ma oleksin saanud teda mitte armastada?»

Teinud selle otsuse, jättis saksa kino primadonna oma karjääri, maja ja kolmanda abikaasa Bit Severini ja läks Jamesiga elama Šoti mägismaale. Seal nad lennutasid mägedes pistrikke, sukeldusid Dornochi lahes ja panid kokku eklektilise ringi sõpradest, kelle hulgas olid ökoloogid, tudengid, kirjanikud, Boliivia balletitantsija, Islandi liblikauurija, araabia šeik, gaeli keele teadlane, Edinburghi hertsog ja Walesi prints.

1967. aastal sai naisest Briti kodanik ja ta muutis oma eesnime Irinaks. Viimased filmirollid tegi ta koos oma armastatuga – 1966. aastal filmis «Pikad varbad, pikad sõrmed» ja 1968. aastal kostüümidraamas «Mayerling».  Kui James oli oma teist ametiaega Edinburghi ülikoolis rektoriks, tabas teda mitu rasket insulti ja see tähendas ühtlasi lõputegemist karjääriga ning pankrotti. Kasvas vaesus ja Irina pidas neid ülal oma õpetajapalgast kohalikus keeltekoolis kuni mehe surmani 1975.  Pärast 14aastast kooselu nad lõpuks abiellusid haiglas kolm päeva enne mehe surma.

1983 ulatas Irinale oma käe ja südame Justice´i sõber, miljonärist naaber, filantroop ja loodusteadlane Keith Bromley. Hiljem nad abiellusid. Irina oli kirglik aednik ja suurepärane kokk. Nende roosiaias Ashley mõisas leidsid aset tujuküllased koosviibimised. Koos seilasid nad Arktikas ja Orinoco jõel. Piiramatu heldusega jagasid nad humanitaarabi toetusi. Veel 80ndate lõpul kihutasid nad maad mööda ringi möirgava mootoriga valge lahtise sportautoga. See sobis nende ülevoolava armastusega elu vastu.

Tema viimane abikaasa elas Irina Bromleyst kauem. Naine suri 2001. aastal Hampshire´is. Tema poeg Andreas Zahler oli surnud 1985. Andreasel oli tütar Rebecca.

Tagasi üles