Noored arhitektid teevad disainimaailmas ilma

Pihlaku ja Tuksami töö "Soorebane"

FOTO: Arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam

Veel nädala on Viru Keskuse aatriumis avatud näitus, kus näeb Eesti Arhitektide Liidu ja Eleringi korraldatud konkursi põnevaid disainlahendusi kõrgepingeliini nurgamastidele. Tegemist on esimese omataolise konkursiga, millega disain viiakse avaliku ruumi seni täiesti katmata alale.

Näitusel väljasoleva võidutöö «Soorebane» autorid on Eesti noore põlvkonna andekad arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam, keda võib pidada ka digiarhitektuuri maaletoojateks. Avalikkuse ette astus arhitektide duo esimest korda suuremalt just selle teemaga, kui 2015. aasta sügisel sisustati nende eestvedamisel Tallinna Arhitektuuribiennaali peanäitus silmapaistvate digiarhitektuurinäidetega laiast maailmast.

Digiarhitektuur, mis toob kokku arhitektuurilahenduste vormipoeesia ja neid konstruktsiooniliselt optimeerivad digiprogrammid, on aluseks ka konkursi võidutööle «Soorebane»,  mida tunnustati just selle minimalistliku, kuid samas väljendusrikka disaini ja olustikku hästi sobiva vormilahenduse poolest.

«Enamasti on nii, et arhitektilt tuleb visand ja hiljem insener lahendab selle konstruktsiooniliselt,» selgitab Siim Tuksam. «Meie jaoks on oluline need kaks asja omavahel ühendada ning just sellepärast tundus konkurss huvitav, seal oli ka insener-tehniline pool juures. Tegime töö ettevalmistamise etapis tihedat koostööd inseneridega ning ka Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonna dekaani Martti Kiisaga, kes julgustas meid Norra puitsildade eeskujul minema edasi just puitlahenduse ideega.»

«Disainilahendus sai Austria tunnustatud inseneride poolt väljatöötatud digiprogrammis kümneid tuhandeid kordi läbiarvutatud, saamaks tulemuseks staatiliselt kõige stabiilsemat varianti, kuna tegemist on 40 meetri kõrguse nurgamastiga. Eraldi ei olnud eesmärgiks just rebast disainida, see lihtsalt võttis sellise kuju. Konstruktsiooni plekkosad tekitavad mulje, justkui lumi langeks istuvale rebase. Natukene on seal ka Vaiko Epliku laulu feelingut, mis meil taustaks mängis, ja Jaapani mütoloogiat,» täiendab Sille Pihlak.

Sügisest EKA arhitektuuriteaduskonna doktorantuuris alustanud noored arhitektid näevad Eesti uue võimaliku Nokiana just digilahenduste ja puidutööstuse sümbioosi.  “Meil on juba ette näidata edulugusid selles sektoris, aga praegu on need valdavalt palkmajade kesksed. Aeg on anda sellele valdkonnale uus käekiri, luua arhitekte, puidutööstust ja insenere kaasates kohalikul  puidul ja digitehnoloogial põhinevaid uue põlvkonna lahendusi,» räägivad noored arhitektid, kes 21. sajandi uute suundadena näevadki geomeetriliste lahenduste optimeerimist arhitektuuris ning puidu võidukäiku, mis vahetab välja metalli ning klaas-betooni.

Näitus jääb Viru Keskuse aatriumis avatuks 31. augustini.

Tagasi üles