Naine, 40+: harju parem ära! Mitte kedagi ei huvita, mida sa mõtled

Ylle Rajasaar

FOTO: Erakogu

Ei tasu häbeneda, et meile meeldib mõnikord teiste elusid rohkem elada kui iseenda oma. Lihtne on kõrvalt vaadates panna diagnoosi ja soovitada ravi kõikide haiguste vastu. See tundub täiesti normaalne, lahata lasteaia lõpuaktuse aftekal seleebritite (köh!) eraelu ja anda hinnanguid – kuulge, kui lehes kirjutavad, siis on asi avalik ja meil ongi õigus arvata!

Kui jutt juba tuntud inimeste peale läks, siis päris kindlasti leidub seltskonnas mõni kogenud suhteekspert, kel on tuua vähemalt kolm näidet samast ooperist. Et asi tunduks usaldusväärsem, võetakse kõigepealt ette lehma lellepoeg, siis juba kohaliku kaupluse juhataja ja loomuliku jätkuna jõutakse nendeni, kes aftekale jääda ei saanud, aga keda kõik siinviibijad teavad. Nüüd jätkub juttu juba kauemaks.

Loomulikult ma tean, kuidas peab elama!

Oi, ärge kartke, ma pole sellest patust puhas! Kui poesabas ette jääb, libistan silmad ikka üle meditsiiniajakirja Kroonika kaane ja vaatan pealkirju, ja kui juhtumisi näoraamatus keegi kellegi kohta midagi arvab, siis ma mõnikord ikka loen ka…

Ma ise kipun sõnakalt arvama pigem siis, kui miski sügavalt mu õiglustunnet puudutab – viimati oli see ühe ministri reisikulude eelarve, mis mul silmad ruutu ajas ja pani Facebookis avalikult plärtsuma. Aga et siis – nii põhimõtteliselt – ma olen eluga, ka nende nn kohalike kuulsuste eluga – üsna hästi kursis.

Mitte et see mulle midagi annaks või õpetaks. Tegu on meelelahutusega, mis oma massilisuses muutub infomüraks, millega mul tegelikult pole midagi peale hakata. Või on umbes samaväärne mõne seebiseriaaliga, kus ka näiliselt toimetavad inimesed, kellega ma võiksin samastuda või kellest eeskuju võtta.

Te ikka teate, et algselt oli seebiseriaali formaat loodud Ameerika koduperenaistele õpetuseks? Kuidas koristada ja kasvatada lapsi, olla lahke oma mehe vastu jne. Monkey see, monkey do. Mis sellest, et see maailm on suhteliselt ühetaoliselt must ja valge, jaburalt vastandav, pealiskaudne, näiline. Aga ärme mingil juhul analüüsi! Kui on telekas, siis nii on. Punkt.

Mälupuudulikkus kui õpitav kunst

Ma olin üks neist vähestest, kes teadsid hea (ja avalikult tuntud) kolleegi lahutusest veel enne seda, kui paberid sisse anti. Ma olen hoidnud käest ja nutnud koos sõbraga, kelle laps sai raske diagnoosi. Ma olen istunud tunde opisaali ukse taga ja oodanud tuttavat, sest ta ei tahtnud oma lähedasi asjasse segada… Ma olen ära kuulanud ja jõudumööda tasandanud mitmeid, kui mitte mitmeid kümneid suhtedraamasid.

Ma olen sel hetkel olnud piisavalt võõras, et mitte hinnanguid anda; ja piisavalt oma, et pidada sõna ja mitte kellelegi rääkida. Need imelikud muutuste tuuled on ju õhus alati, tahame või ei, lähedased saavad aru sõnadetagi. Aga kellegagi on vaja rääkida ja kellelegi on vaja rääkida asjadest «nagu nad on», seda enam, kui sa oled nö “avalik inimene”, meedia toit – siis on eriti tänuväärne, kui siseringis on hirmus lühikese mäluga inimesi.

Mu mälu pole mitte alati nii vilets olnud. Ma olen selle nimel kõvasti vaeva näinud, võtnud eeskuju ja vahel toppinud küpsise suhu, et keel hammaste taga püsiks. Seal alguses oli isa, kel oli komme puistata varrukast pikantseid lugusid, mis oma detailirohkuses ei jätnud võimalust kaksipidi arvamiseks – kui olid taustaga kursis, tundsid ära, kellest jutt käib. Ja millise elegantse irooniaga ta alati vastas, kui otse küsiti: «Kahjuks ei meenu mulle praegu selle meeldiva daami nimi. Mälu veab alt. Jääme seltsimees Sidorovi juurde.»

Võidab see, kes räägib esimesena

Tõelist silmade avanemist kogesin siis, kui esimene abikaasa mu terava keele vaigistas ja ütles (minu jaoks) maailma muutvad sõnad: «Kui sa ei taha, et sind taga räägitakse, ära räägi teisi taga. Kui sa tahad, et sinust räägitakse, räägi ise esimesena seda, mida tahad. Võid kindel olla, et varsti tuleb see lugu ringiga tagasi.» Tal on õigus, oi, kui õigus! Kõige lihtsam on teiste arvamust kujundada ise oma lugu jutustades.

Ma olen hoogu andnud paljudele kuulujuttudele, võtnud kadetsejatel sõnad suust ja neid võimendanud – moodsas keeles loonud kuvandit. Mulle sobib, et inimesed ei taha tulla liiga lähedale (õudne mõrd!). Mulle sobib see, et nad palju meelsamini ostavad ära üle vindi plära, kui tõsise mõtiskluse (sa räägid nii ilusasti, midagi ei saa aru!). Mulle sobib see, et nad mõtlevad minust… mis neil parasjagu pähe tuleb. Mulle sobib see, et neid, kes on päris lähedal, on väga vähe. See on üks osa mängu ilust.

Mu käest on päris tihti täies tõsimeeles küsitud: «Kes sa ometi oled?» Ja ma vastan alati ühtmoodi: «Ma ei tea! Ma ei tea, kes olen ma sinu peas. Aga sa räägi mulle, kes ma olen!» Need on põnevad peegeldused. Alati on neist midagi õppida. Eks see ole usalduse küsimus. Kui teine lubab sind oma pea sisse, siis astu tasa ja ole tänulik kuulaja. Kuulamine, muuseas, on koos mälu kaotamisega õpitav elamise kunst.

Mitte kedagi ei huvita… päriselt

Jah, see juhtub nii umbes neljakümnendates, kui sa saad aru ja suudad leppida, et see, mis on päriselt, ei huvita mitte kedagi. Mitte kedagi, isegi neid, keda pead headeks tuttavateks, ei huvita, mida sa «tegelikult mõtled»; ja hoidku, kui sa hakkad üksikasjaliselt vastama küsimusele «kuidas sul läheb kah?». See pole etteheide, see on kord nii, et igal on oma elu elada; ja kui sa pole osa tema elust, siis parem… ole parem vait.

Seltskonnaajakirjad, seebiseriaalid, klatš ja kõmu tuntud persoonide arvelt on meelelahutus. Mitte sugugi süütu meelelahutus, sest arvustatavate kleitide sees ja lahti kistud akende taga on päris inimesed. Meie jaoks võõrad, heal juhul teretuttavad või FB sõbrad, kelle tegelik elu meid ju niiväga ei huvitagi, aga arvata midagi ja kommenteerida kuskil tundub justkui õiglane, sest nad on ju avalikud; ja pealegi võõrad… või elavad samas linnajaos või käib nende laps samas klassis või… põhjuse arvamiseks leiab alati.

Kuna kommenteerimisest ja seltskondlikust keelepeksust on saanud ajaviide, siis milleks muretseda – ei tasu ju võtta isiklikult, mida räägitakse, sest tegelikult… ei huvita see ju kedagi. See, mis hetkeks seltskondlikus plaanis huvitab, on, mida sa asjadest arvad. Tead, miks? Ei, mitte su arvamus pole tähtis, vaid see, mida sinust selle väljaütlemise järel arvata saab!

Oot, stopp. Kui kedagi ei huvita, siis mille pagana pärast me nii kangesti muretseme, mida teised meist arvavad? Noh, okei, mina ei muretse, ausalt. Mõnigi soe koht on jäänud seebita sisse pugemata, sest ma pole endas leidnud seda konti, mida annaks raha pärast või positsiooni nimel nii ära murda, et omadega vabatahtlikult tagapool mainitud organisse minna.

Mind ei huvita ka, mida «nad» minust räägivad – mäletate, võidab see, kes esimesena räägib, ja mul on kõva hääl. Küll aga tahaksin ma, et see teadmine – kui kedagi nagunii ei huvita, milleks siis oma kallist aega üldse jamale raisata – jõuaks meieni varem kui õndsates iseseisvumisaastates ning me tõsiselt võtaks ja teeks oma eluga midagi enamat kui mitte midagi. Nii, esimese asjana, võtaks näiteks hea raamatu kätte ja unustaks end lugema. Lihtsalt soovitus...

Tagasi üles