Käes on puhkuste aeg. Aeg, mis serblaste jaoks tulvil pulbitsevaid, lausa ülekeevaid emotsioone. On ju terve aasta möödunud rahateenimise nimel lõputult tööd rabades, aga siis saabuvad need paar nädalat, mil saad lihtsalt minna kuhugi ära ja tunda end taas inimesena. Ent... serblased ei oleks serblased, kui nad ei lisaks igasse oma ettevõtmisse parajat portsu tragikoomikat, kirjutab nutiajakiri 30+.
Perega mere äärde sõitminegi kätkeb nii nalja kui ängi. Juba reisi planeerimine ei jää oma keerukuse astmelt alla mastaapse sõjakäigu organiseerimisele. Nagu ma juba märkisin, hoiab serblasi liikvel lõppematu vajadus raha kokku ajada. Võite siis arvata, millist emotsionaalset piina tekitab sellesama, vaevaga kokku kraabitud raha välja andmine. Mitte ainuski dinaar (Serbia raha) ei tohi rahakotist kaduda, ilma et eelnevalt poleks kolm korda kalkuleeritud, kas selle kulutamine on tõepoolest vältimatu.
Kelle juures maanduda?
Ajal, mil internetti polnud, oli puhkuseaegse ööbimiskoha leidmine võrreldav ahelreaktsiooniga tuumaplahvatuses.
Su tädil on naaber, kelle tütre parima sõbra isa töötab samas vabrikus mehega, kelle vennal on maja mere ääres. Seega tuleb sul kulutada määratu kogus energiat, liikudes ühe inimese juurest järgmiseni, et saada kontakt oma võimaliku tulevase lühiajalise võõrustajaga. Ühendussillad loodud, jääd sa ootele. Ning kui siis selgub, et jah, tõepoolest, sa saad öömaja, vaat siis alles tõeline hullus algab.
Perepea avab garaažiukse ja seisab silmitsi oma paarkümmend aastat vana masinaga, mida ta peab nüüd hakkama täiustama, et see saaks tugevaks ja vastupidavaks nagu tank. Miks? Aga kogu selle kraami pärast, mida tema pere kavatseb väljasõidule mere äärde kaasa tarida.
Niisiis, samal ajal kui perepea möllab ülepeakaela õlisena garaažis, vandudes ja kirudes, kuidas ta vihkab väljasõite ning kuidas ta parem meelega veedaks puhkuse hoopis kodus jalgpalli vaadates, on naine ametis toidu masstootmisega. Miks? Sa ju mäletad? Mitte ainuski dinaar ei tohi planeerimatult kuluda. Mereäärsetes kauplustes on ju kõik nii kallis, sealt söögi ostmine oleks sulaselge hullumeelsus.
Mida kaasa pakkida?
Seega valmistab tark koduperenaine kolme tüüpi roogasid. Suupisted tee peale (et taltsutada nälga ees ootava 10–15 tundi kestva reisi jooksul). Road esimeseks paariks-kolmeks puhkusepäevaks (see on maitsvam, ent läheb kiiremini halvaks). Ning viimaks produktid, mida kannataks närida kogu puhkuse kestel. Nende puhul on maitse üldjuhul pikale realiseerimisajale ohvriks toodud.
Paralleelselt vaaritamisega skaneerib perenaine oma peas enda ja laste garderoobi. Nagu tippklassi programmeerija keerukat koodi luues, käib ta läbi kõikvõimalikud aspektid koos algoritmi juurde kuuluvate sõlmpunktidega IF (kui), THEN (siis) ja ELSE (muidu).
Kui on superpalav ilm, kui sajab vihma, kui lumi maha tuleb (kes teab... võib-olla... seega on parem võtta igale lapsele kampsun). Kui see, kui teine, kui kolmas. Ning iga «kuiga» kasvab abikaasa autosse mahtuma pidavate asjade hulk.
Abikaasa riiete pärast naine pead ei vaeva. Ta teab, et mees võtab kaasa vaid ühe paari pükse ja T-särgi ning kannab neid järjekindlalt kogu puhkuse aja.
Lapsed on nagu lapsed ikka. Suures elevuses pakivad nad kaasa kõikvõimalikud mängusjad ja muud vidinad. Aga valdavalt liduvad nad elevusest mööda maja maja ringi, naeravad ja kisavad ja ajavad mootori kohale kummardunud perepea veel rohkem närvi. Mispeale see, üritades lapsi vaiksemaks kamandada, tõstab hoogsalt pea ning lööb selle siis vastu kapotti ära... tehes seejärel märksa valjematki häält kui lapsed.
Lunastus lainetest
Kui kõik on viimaks valmis ja pakitud, asub perekond teele. Mis tähendab, et kogu majas valitsenud kaos on nüüd pressitud pisikesse automobiili.
Rooli keerav perepea üritab mingite vanade kaartide järgi aru saada, kus ta on ja kuhu minema peab. Samal ajal hädaldab naine ühtesoodu, kuidas ta oleks pidanud hoopis teised asjad kaasa pakkima. Ja muidugi käib abikaasale pinda juttudega, kuidas too varem oli nii hell ja romantiline, aga nüüd kogu aeg pahur. Tagaistmel veedavad lapsed aega hüpates, lauldes ja valjult naeru lagistades.
Pärast umbes paarikümmet peatust, mis on kulunud auto mootori putitamiseks, tualetis käimiseks, tee küsimiseks ja muuks sääraseks, jõuab perekond viimaks tõotatud maale – mere äärde.
Majutuskoha leidmise ja enda sisseseadmise järel tõttab kogu pere ummisjalu randa. Lainetesse viskudes pestakse maha kogu eelnev frustratsioon. Pere on viimaks koos ja veedab mõnusalt aega. See on hetk, mil endised ja tulevased probleemid ei tundu enam olulised. Seal on nad koos inimestega, kes naudivad hetke ja ümbritsevat.
Edev ajastu
Nii oli see vähemalt vanadel headel aegadel. Aegadel, mil ei olnud vaja klõpsida sada selfit, et neist siis üks välja valida ja Facebooki postitada. Sa ei pidanud omama luksusautot, et võita mõne kena tütarlapse tähelepanu. Ei pidanud olema modelli välimusega, et mõni noormees su vastu huvi üles näitaks.
Tõtt-öelda pole midagi seesugust tänapäevalgi ilmtingimata vaja. Ja ometi on moodsad ajad loonud veidrad kriteeriumid, mis panevad osa inimesi end alaväärsena tundma.
Jah, aastaid tagasi oli kõik palju lihtsam. Sa ei pidanud mõtlema üle stiilis: «Ma ei saa sellele tüdrukule läheneda, sest isegi kui ma talle meeldin, ei ole mul raha, et temaga välja sööma minna, ja veini osta ja seda ja toda.»
Ei, kuttidel kõlises heal juhul mõni münt taskus ja nad teadsid, et saavad selle eest osta tüdrukule pudeli koolat ja kui eriti hästi läheb, siis ehk ka paar sõõrikut tegelaselt, kes mööda liiva jalutades valjuhäälselt oma kraami pakub. Ja sellest piisas. Nad ei mõelnud asju enda jaoks keeruliseks.
Oluline oli inimestega kokku saada ja nendega rääkida, mitte avaldada muljet sellega, mis sul on. Kui sa siis viimaks puhkusereisilt koju jõudsid, ei jõudnud sõbrad ära oodata, et sinuga kokku saada ja kuulata, milliseid lahedaid lugusid sul reisist rääkida on.
Nüüd tagasi jõudes ei paku kellelegi pinget sinuga kohtuda. Nad juba teavad, et veetsid suurepäraselt aega. Isegi kui ei veetnud, paistab su Facebooki kontolt ikkagi kõik superäge.
Mulle tundubki, et enne aastat 2000 käidi mere ääres enda pärast, nüüd aga peamiselt oma Facebooki sõprade pärast.
Ise ma ei käi enam sellistel perekonna väljasõitudel. Aga ühel päeval, kui mul on mu oma perekond, tahaksin osta autoromu, riputada kaela vana, ainult 36 pildiga fotoaparaadi ja veeta puhkuse just sellises mõnusas, vanakooli stiilis. Jaaaa!
***
Head lugejad, kirjutage meile, milline oli teie esimene ühine reis oma kallimaga ja võite võita ööbimise Tartus Hektor Design butiikhostelis. Loe lähemalt lugejamängu kohta!