Rait Kapp: arvad, et oled eriline?

Kolumnist Rait Kapp

FOTO: Erakogu

Hiljuti lugesin ühte lihtsat raamatut, Trina Pauluse «Hope for the flowers», mis oli välimuselt ja sisult nagu lasteraamat, aga siiski õpetlik. Lühidalt rääkis see kahest röövikust, kelle kamraadide elu eesmärk oli ronida pilvedeni, seda siis nii, et iga järgnev ronis eelneva kukile, moodustades veidraid tornina taevasse suunduvaid kuhilaid. 

Olles üks nendest röövikutest korra jõudnud läbi häda ja vaeva tippu, sai ta aru, et seal tipus pole midagi ja nende hõimlaste eesmärk pole mitte pilvedeni ronida, vaid kududa endale kookon ja saada hoopis liblikaks. Olles jõudnud selle arusaamiseni, kuulutasid nad seda ka teistele ja neist kõigist said ilusad värvilised liblikad.

Tihti igapäevaelus näeme inimmassi. Nad sõeluvad pungil ostukeskustes, seisavad pikkades järjekordades uue koha avamisel, ootavad päevi kontserdi väravate taga sisse pääsemise nimel ja osalevad igasugustel massiüritustel. Keegi ei küsi, miks nad seda teevad, sest kõik ju teevad nii. See juhtub, kui tegutseda mõtlematult, ilma enesekeskse analüüsimiseta ja massipsühoosi tulemusena.

Milleks peaksin ma tegema midagi nii, nagu teevad teised, või mida teeb keegi teine, kes arvab, et tal on õigus? Igapäevaselt sotsialiseerudes ja eesmärgiga luua inimeste vahel sildu, isegi siis kui keegi sulle otseselt kasulik pole, on minu arvates õige viis kulgemiseks läbi elu. Keegi ei tea täpselt, mis on õige, või mida peaks tegema, sest inimesed on erinevad, samuti ka nende ellusuhtumine ja üldised põhimõtted. Mille poolest mina erinen hallist massist? Millised on minu tugevad küljed? Pisike kodune ülesanne igaühele, kes soovib endas selgusele jõuda. See ongi koht, kus mängu tuleb erilisus ja isikupära, mis tuleb endal välja selgitada ja selle nimel töötada.

Oma tugevaid külgi peab igaüks teadma, kujundades sellest omamoodi imago aja jooksul. See on oluline, sest see on eriline. Soov ja tahe olla eriline ongi see, mis minu arvates võlub suhtlemisel ka vastassugu. Tehes midagi teistmoodi, tulevad ka teistsugused tulemused. Rumaluse ehe näide pidi olema see, kui tehakse igapäevaselt samu asju, samal ajal lootes teistsuguseid tulemusi. Olla eriline ei tähenda seda, et keegi peab tegema midagi absurdset, ajuvaba või muud lollust, et sattuda leheveergudele või kriminaalsesse kroonikasse. Olla eriline tähendab seda, et tehakse midagi teistmoodi, mis on just talle omane, toob esile tema tugevad küljed ja tegutseb nendest lähtudes. Igaüks on eriline persoon, kuid suhtlemisel saab määravaks see, palju on ühiseid huve või valdkondi, millest rääkides tuntakse ennast hästi, vabalt ja enesekindlalt.

Oluline on keskenduda oma tugevatele külgedele, neid pidevalt arendada, mitte aga üritada siluda nõrku külgi. Päriselt ka, on üpris raske võtta inimene, koos oma olemuse ja karakteriga, panna see valgele lehele, ja kirjutada üles näiteks tema nõrgad küljed – eesmärgiga aja jooksul nõrku külgi vähendada. Esmalt võib tunduda see üpris õilis ettevõtmine, kuid inimene on muutliku meelega, tema tujud, eesmärgid, soovid ja tõekspidamised muutuvad aja kulgedes. See ongi inimlik faktor, mida peab koguaeg meeles pidama.

Tagasi üles