Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti esimese naistaksojuhi kummalised seiklused 1920ndate Tallinnas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tundmatu naine poseerimas autoga, circa 1920 | FOTO: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Pärast Vabadussõda polnud Tallinnas üldse taksosid. Olid küll üüriautod, kuid sõit nendega tuli kallis ja selle tõttu jäi voorimees ikkagi kättesaadavamaks. Kuid majandusliku õitsengu tulles 1924-26 toodi järelmaksuga sisse rohkel arvul igasuguseid masinaid, mis rakendati üüriautodena tööle. Väljavaated tulevikku lubasid teha võlgu ja nii tekkis taksopark. Kes olid aga esimesed eesti naised taksoroolis?

Naised autorooli taga

Esimeseks pääsukeseks, kes naistest autojuhieksami sooritas, oli Buicki Tallinna esinduse esimehe Julius Johansoni tütar Eugenie Johanson. Ta sooritas autojuhi eksami (3. järgu, so sõitmiseks enda masinal ja enda lõbuks) 16. juunil 1924. aastal, kuid ei saanud kätte sõiduluba, kuna oli veel alaealine. Esimese autojuhiloa sai Jenny ema Alide Johanson 30. juunil samal aastal.

Esimene naine, kes valis autojuhtimise endale elukutseks, oli Magda Vitisman (s 1906 Harjumaal). Tuntuks sai see tehniliste kalduvustega neiu sellega, et esines kaitseministri ees palvega teda lennuväkke õppima võtta, sest ta tahtvat lenduriks õppida. Lennuvägi oli nõus neiut õpetama ja temast lenduri välja koolitama, kuid küsimus jäi selle taha, et nõuti 9 miljoni suurust kautsjonit tagatiseks, kui preili mõne riigi lennumasina puruks ajab. Seetõttu jäi noore inimese unistus teostamata.

Magda Vitisman | FOTO: www.geni.com

Kuid tehnilisi alasid armastanud Magda Vitisman ei jäänud tegevuseta. Kui ei saa lennuki tüürile, siis vähemalt autorooli taha peab ikkagi saama! Ta hakkas õppima autojuhtimist ja sooritaski õnnelikult 3. järgu autojuhi eksami. See aga ei rahuldanud veel teohimulist neiut. Ta tahtis teha esimese järgu, so elukutselise autojuhi eksamit. See aga oli juba raskem, sest nõuti mootori täielikku tundmist. Magda ei suutnud kõiki tehnilisi ülesandeid esimesel korral lahendada ja alles teistkordsel katsel 1927. aastal sai ta kutsetunnistuse. Noor daam ostis omale järelmaksuga Essexi ja rakendus pealinlaste teenistusse.

Seiklused Virumaa metsades nokastunud härradega

1929. aastal andis ta Esmaspäeva reporterile intervjuu oma tööst, toome selle siin välja muutmata kujul.

«Kuidas läheb?» - küsisin sõitu alustades.

«Enam pole vigagi,» - vastas mu Eevast autojuht ja seletas, et esialgu oli suuri raskusi. Temast, kui naisvõistlejast, taheti lahti saada. Ka sõitjad suhtusid temasse jahedalt.

«Esimesed kaks kuud olid eriti rasked» - kaebas prl. Magda. Teda tõrjuti välja seisuplatsidelt. Ärkas küsimus määrata naistaksiautojuhtidele eriplats. Kuid polnud mõtet ühe taksiauto jaoks platsi määrata.

«Olete ikkagi ainukeseks elukutseliseks nais-autojuhiks Eestis?»

«Vist küll. Siin Tallinnas on küll neli naist esimese järgu juhtimislubadega, kuid neist sõidab vahel ainult pr. Uibopuu.»/…/

«Kuidas vahekord mees-autojuhtidega arenes?» - jatkasin veidi kõrvale kaldunud juttu.

«Suurepäraselt! Minust lihtsalt ei saadud jagu» - naeris prl. Magda.

«Nüüd jääte siis põliseks autojuhiks?»

«Lähemas tulevikus küll. Tulevikus tahan ka auto-võidusõitudest osa võtta.»

«Kas lennata kah?» küsisin.

«Jah! Mul on kavatsus müüa auto ja sõita väljamaale lenduriks õppima.»

«Kuidas tasuvus?» - küsisin, et jutuajamist jälle maapinnale tagasi tuua.

«Tasub keskmiselt. Kokku hoides maksan auto kahe ja poole aastaga. Sõidan ainult päeviti. Väga harva olen sõitnud öösel. Talvel on teenistus pool vähem kui suvel. Bensiinimaks raskendab teenistust.»

«Teete ise jooksva remondi?»

«Jah. Enam-vähem. Kapitaalremonti muidugi mitte.»

«Aga rikked sõidul?»

«Neid tuleb ka vahel ette. Peaasjalikult kummidega. Kord sõitsin Rakverest Tallinna - ooh! Seda sõitu ma ei unusta kunagi. Sadas lumelörtsi. Autos oli mul sõitjaks keegi proua. Kohe sõidu algul tekkis ühte väliskummidest suur auk ja varsti oli sisekumm ka katki. Vahetasin viimase. Kuid veidi hiljem oli tagavarakumm ka tühi. Nüüd hakkas lappimine. See pole maanteel ja lumesajus nalja asi. Seitse korda tollel teekonnal pidin seda tegema. Külmetasin ja higistasin vaheldamisi. Ning kirusin omaette. Küll oli töö! Ega's see polnud lõbusõit tollele prouakeselegi. Ta istus autos ja külmetas. Terve päev kulus meil tolle 100-kilomeetrilise tee sõitmiseks!»

«Tüütas tublisti?»

«Oh jumal! Kuidas veel! Õhtuks olid mul käed-kondid puruhaiged. Vihastasin südame põhjani auto peale. Sõitsin kodus õue ja jätsin sinna lahtise taeva alla. Nädal aega ei läinud ligigi. Ei sallinud teda silmaotsaski.» /…/

«Olete mõnikord ka tõsises hädaohus olnud?» - oli mu järgmine küsimus.

«Ainult üks kord - kui see nüüd üldse hädaoht oli» - vastas preili ja jutustas:

«Kord helistati mulle ühest saatkonnast ja paluti seal teenivaid härrasid Nõmmele sõidutada. Täitsin soovi. Härrad pummeldasid Naaritsa restoraanis ja ma istusin autos ja lugesin taevatähti. Aeg oli kaunis hiline. Korraga tormas üks saatkonna härradest kõrtsist välja ja jooksis mu juure õue. Revolvrit mu rinna vastu sihtides küsis ta minult: «Kas armastate mind?» - «Mitte põrmugi!» - «Siis ma lasen - kas teie või enese surnuks!» Kohkusin rohkem kui kunagi varem oma elus. Hakkasin teda rahustama. Kohale jõudsid ka seltsilised ja joobnud, revolvriga kosiv diplomaat viidi tagasi joomalauda...» /…/

«Ons teil olnud ka teisi sama õudseid juhtumisi?»

Olevat olnud jah, näiteks järgmine - nii nagu prl. Magda selle jutustas:

«Olin läbisõidul Rakveres. Kolm taluperemeest-kaitseliitlast avaldasid soovi koju sõita - umbes 20-25 km. Mehed olid napsutanud, ja võtsid veel autoski. Mõju oli aga niivõrd suur, et teelahkmel nad ei taipanud anda mulle õiget sihti, ja käskisid sõita hea õnne peale - kord vasakut, kord paremat kätt. Leidsime end kaerapõllult. Siin taheti pidada üks kaine aru. Peetigi.

Mis koht see on?

- Pole aimu!

- Tagasi! Ja siis vasakut kätt.

Algas pikk metsatee, alguses kaunis rahuldav, siis ikka mudasem, auklisem, kuni lõpuks näen ainult paari viletsaid vankriroopaid keset paksu metsaräga. Pori oli sügav. Keeldusin edasi minemast ja pöörasin ümber. Sõitjatel polnud selle vastu midagi, sest ümbrus näis neile ikkagi väga võõras. Pööramisel jäi aga auto mudasse - ei edasi ega tagasi. Lükkasid takka. Ei liigugi. Tõstsid - ka ei liigu. Hüüdsid appi! Ainult sügav vaikus. Paugutasid revolvri tühjaks. - Ükski koer ei haugu. Nii olime siis eemal inimestest, põlises sügavas Virumaa metsas. Kottpime, külm sügisene öö. Mehed istusid mätta otsa nõu pidama. Panid paberosse ja suurustasid: Väike asi! Ma tõstan ühe käega auto välja, aga oot', ennem lähen rüüpan pudelist. Viskasin autost pudeli salaja välja.

- Mitte üks tilk ei saa te ennem, kui olete välja tõstnud, - ütlesin kategooriliselt. Lõpuks sain nad nii kaugele, et läksid külast abi otsima. - Kaks-kolm kainet meest - nagu ma kinnitasin. Üks meestest jäeti minu «kaitseks». Varsti segas vaikust magus norskamine. Õudne oli. Külm, nälg ja uni... Korraga kuuldus lärm. Tuli vilksatas puude vahel. Olin rooli najal tukkunud - takso järele arvestades 2 tundi. Viimaks ometi abi! Rõõmustasin. Kuid kohe imestasin endal pisarad silmi: Kolme purjus mehe asemel oli nüüd neli! Kuid see neljas oli selle eest vallavanem ja uhke mees. Tekkis riid selle asemel, et autot välja tõsta, sest üks ütles vallavanemale kogemata kaabakas! Pimedusest kostsid mõned kõrvakiilud ja ähvardus: - Ma lasen su maha! Istusin rooli taha hinge kinnipidades. Kui viimaks sõnad ja hoobid raugesid ja vallavanem revolvri tasku pistis, julgesin jälle olla seisukorra peremees. Tagajärg oli see, et kõik ühisel jõul ja nõul autot välja tõstma asusid, mis ka lõpuks õnnestus. Sõidutasin nad vallavanema tallu välja magama. Ise sõitsin linna tagasi.» /…/

«Maksavad ka ausasti?»

«Mulle on alati maksetud sõidu eest ausasti. Ainult üks kord - seegi sündis tollesama Rakvere laada ajal ja Rakvere linnas - jättis keegi noormees mulle sõiduraha maksmata. Viipas kindaga ja põgenes rongi peale, mis jaamast parajasti lahkus.»

«Aga kuidas on lood korrektsusega?»

«Ei saa just laita. Vahest tuleb siiski ette joobnud härrasid, kes kõnelevad liig «armulikku» juttu. Neile pean tuletama meele, et olen ainult autojuht ja - muud midagi. Üldse on sõitjad minu vastu viisakad ja korrektsed.»/…/

«Kas õnnetusi ka on olnud?» - küsisin, sest midagi ei tohtinud saladusse jääda.

«On ja ei. Nii kuidas seda võtta. Kohe alguses sõitis keegi purjus autojuht oma taksiautoga mu auto külge. Vigastus oli väike. Kord sammus keegi viinastanud mees ja teinekord keegi ruttav prouakene mu auto ette. Mõlemad said tugeva müksu külge. Kuid see ongi kõik, mida õnnetusteks võiks pidada.»

«Olete sündinud õnnetähe all.»

«Nagu näete!»

Olime jõudnud sihtpunkti. Tänasin küüdi ja lahke jutuajamise eest.

Üürikeseks jäänud taksojuhi karjäär lõppes abieluga

Sõitnud taksojuhina paar aastat, tutvus Magda Vitisman lendur-kapten Eduard Lätega. Et mõlemad tegelesid tehnilise alaga ja ka muud huvid olid neil ühised, otsustasid nad 1929. aastal abielluda. Eduard Läte oli õppinud sõjaväe lennukoolis ja võtnud osa Vabadussõjast.

Abielludes loobus Magda Läte autojuhiametist. Hiljem siirdus ta ühes abikaasaga Varssavisse, kus mees õppis polütehnikumis lennuinseneriks. 1939. aastal elasid nad üle sõja alguse vapustavad päevad ja Saksa pommilennukite rünnaku Varssavile. Autol seigeldi läbi raskuste ja sõjaviletsuste Eestisse.

1944. aastal lahkuti Eestist Saksamaale. Põgenikeaastad veedeti Memmingeni laagris, kus abikaasa Eduard organiseeris autojuhtide kursust. 1949. aastal emigreeruti perega Ameerikasse ja asuti elama Indianasse. Eduard sai tööle Honeywell Micro Switchi insenerina. Magda oli EELK Indianapolise  Pauluse Koguduse liige ja Indianapolise Eesti Seltsi liige. Nende perekond oli ainus Eesti päritoluga nende asukohas Logansportis. Koos abikaasaga korraldasid nad Eesti päevi ja eestiteemalisi näitusi.

Eduard suri detsembris 1988, Magda juulis 1995. Neil olid pojad Jakob ja Tarmo.

Tagasi üles