Maarja Kupits: õige ralliäss sõidab purjus peaga paremini?

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Möödunud nädala lõpul pälvis avalikkuse tähelepanu lapsi vedanud bussijuht, kes ligi kolmepromillises joobes rooli läinuna avarii tegi. Üldsuse hukkamõist bussijuhi suhtes on õnneks olnud üsna ühehäälne, ent lahku lähevad arvamused seal, kus hakatakse huvi tundma, kuidas selline asi üldse võimalikuks sai – teab ju rahvatarkuski, et kus tegijaid, seal nägijaid, seega võinuks keegi ju sekkuda?

On inimesi, kelle meelest pole potentsiaalsete sekkujate otsimine vajalik – kogu selle loo eest vastutab üks ja ainus inimene, ja see on bussijuht. Iseenesest õige. Mitte keegi peale nimetatud bussijuhi ei ole süüdi selles, et ta oli roolis purjus ja tegi avarii. Hea seegi, et väikestel kiirustel, mitte kuskil Peterburi maantee kiiremal lõigul. Samas on need inimesed seda meelt, et bussijuhi süü vabastab vastutusest kõik teised, kes sellega kokku võisid puutuda ja vastavalt tegutseda. Sellega ma ei ole aga päris nõus. Halbade asjade juhtumiseks piisab teinekord sellest, et head inimesed mingil põhjusel ei tegutse.

Minul tekkis sellest loost lugedes kohe mitu küsimust. Esiteks – kas bussis ei olnud lastega kaasas ühtegi täiskasvanut? Kas keegi neid bussile ei pannud? Ja viimaks – kas kümneaastased kuni täisealised lapsed ei märganud, et onu on veidi kahtlases olekus, et mitte öelda koomaeelses joobes? Või märkasid, aga ei julgenud öelda või tegutseda? Rõhutan, et see ei ole kindlasti püüd kellegi süüd hajutada või jagada. Nimetatud intsidendis on jätkuvalt üks süüdlane, ja selleks on joobeseisundis rooli läinud bussijuht.

Kui vastus esimesele kahele küsimusele peaks olema «jah», ei lähe lugu sellest tegelikult põrmugi selgemaks. Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei märka, et bussijuht on ligi kolmepromillises joobes? Kui keegi teab, valgustage palun mindki. Nooremate laste puhul oleks hea tahtmise juures võimalik sellest veel aru saada – tore on, et on veel lapsi, kelle kokkupuuted alkoholiga on selleks piisavalt vähesed –, kuid peaaegu täisealised noored? Kui aga vastus kõige viimasele küsimusele on samuti «jah», siis on meil tegemist väga kurva ja ohtliku põhimõttelise probleemiga, kus kitukaks saamise kartuses, otsustaval hetkel täiskasvanus kahtlemise julguse puuduses või jumal teab, mis põhjusel veel kokkuvõttes oma elu ohtu seatakse.

Usalda, aga kontrolli

Meil kõigil on üks elu, mille eest peaksime eelkõige vastutama siiski me ise, ja seda peaks juba maast madalast lastele selgitama. Päriselu ei ole arvutimäng, kus juhul, kui midagi valesti läheb, saab samast kohast või äärmisel juhul natuke varasemast uuesti alata. Mõtteviisist «mina ei pea kontrollima, kas bussijuht on purjus», on surnuna erakordselt vähe kasu nii joobes juhi ohvrile kui tema lähedastele.

Ei pea tõesti kontrollima, kohustust ei ole, aga kui elu armas ja liikluses osaleb kolmepromillises joobes bussijuhte, siis tundub, et võiks. Vana hea «usalda, aga kontrolli»-printsiip kehtib liikluses laiemaltki. Hetkekski ringi vaatamata teele astudes ei saa lootma jääda, et keeld inimestele otsa sõita seda ka sajaprotsendilise kindlusega väldib.

Ma ei õigusta selles hämmastavalt tobedas, et mitte öelda debiilses loos peasüüdlast ehk bussijuhti. Loll on loll – sest muud sellise teo toimepanija kohta öelda ei sünni – ja ise kõnealune loll sellest enamasti aru ei saa. Küll aga tahaksin ma panna olenemata vanusest inimestele südamele – julgege enda ümber toimuvat tähele panna ja vajadusel sekkuda. Kui sekkumine ei ole end ohtu panemata võimalik, sekkuge distantsiltki. Võtke telefon ja helistage kuhugi. Ärge lööge käega. Ärge mõelge, et see pole teie asi või las keegi teine teeb.

Aga lõpetuseks ütlen ma midagi hoopis roolijoodikutele. Ma saan aru, et õige ralliäss sõidab teie maailmas purjus peaga paremini kui enamik kaineid kobajuhte, ja kõik see muu haige möla, mida te oma õigustamiseks ajate. Ma saan aru, et teil on sada ja üks põhjust, miks just teie oma sõidukit iga kell ja igast asendist meisterlikult valitsete ja miks just teiega kunagi midagi ei juhtu. See on kõik väga põnev ja kindlasti kedagi kuskil see ka huvitab. Mind ja tuhandeid minusuguseid huvitab aga märksa rohkem sootuks miski muu – see, et meie endi lähedased ühes tükis koju jõuaksid. Kui te endast ei hooli, siis austage vähemalt teiste inimeste soovi tervena elada.

Tagasi üles