Heidi Ruul: ära ometi raiska aega hingesugulase otsimise peale!

Heidi Ruul

FOTO: Marit Kuusk

«15 kindlat märki, et oled oma hingesugulase leidnud», «Kuidas inglid aitavad sul oma hingesugulase leida?», «Teekond oma hingesugulaseni: kuidas teda ära tunda?», «12 sodiaagimärki ja nende hingesugulased», «Millised on sinu tõelise hingesugulase nimetähed?», «5 põhjust, miks hingesugulase leidmine nii keeruline on»  – eem… vabandust, aga millest te ometi räägite?! 

Jah, kõik need pealkirjad on päris – ma tõesti ei ole neid ise välja mõelnud. Kui ka sina oma hingesugulast ootad, otsid või internetis leiduvate testide abil viimase nimetähti teada saada üritad, siis tea, et sinuga on põhimõtteliselt kööga, sest idee sellest, et maailmas on ÜKSAINUS inimene, kes elab kuskil läheduses, räägib sulle arusaadavas keeles, vastab TÄPSELT sinu maitsele ja suudab sulle pakkuda TÄPSELT seda, mida sa parasjagu vajad, on üsna totter. Väljavaated taolise inimese leidmiseks pole just kõige paremad, või mis?!

Hingesugulusest on nii söögi alla kui selle peale jahutud juba aegade algusest. Teosoofia kohaselt lõi jumal (?) androgüünse hinge, mille nais- ning meespool ühel hetkel õela iseloomuga karma poolt lahutati (jah, tundub, et karma peaks ka päris olema). Need hinged sünnivad peale traagilist vahejuhtumit muudkui uuesti ja pühendavad elu oma teise poole leidmisele.

Siis, kui karmavõlg tasutud saab (don’t even ask…), juhtub aga ime – lahutatud hinged saavad taas kokku! Kahjuks pole kuskile küll märgitud, mitu õnnetut elu selle peale keskmiselt kuluda võiks, aga see õnnelik lõpp ON ilmselgelt ootamist väärt – ühel hetkel sajab taevast alla mees, kes armastab sind nagu keegi teine iial ei suudaks! Teoorias peaks tegemist olema inimesega, kelle ilmumisel tunned ennast lõpuks ometi täielikuna (sest üks vallaline ei saa ju ometi omapäi täisväärtuslikku ning õnnelikku elu elada)!

Kas ma olen tõesti ainuke, kellele see teooria pehmelt öeldes kummaline tundub?

Hingesugulusega käsikäes käivad sloganid, mis rõhutavad, et hingesugulane muudab inimese täiuslikuks tervikuks või et antud tegelane on suisa sinu parem pool, on ääretult absurdsed, suisa hirmutavad.

Tervik, kes otsib tervikut

Arvatava «hingesugulase» poolt emotsionaalselt täiesti ribadeks rebituna, ja siiani kõigest sellega seonduvast toibudes, olen enda jaoks unistuse sellest ühest ja ainsast härra Õigest, kes udusel pärastlõunal uksele koputab ja ebatäiusliku minu võluvitsaga momentaanselt täiuslikuks muudab, asendanud palju maisema mõttega – ma olen tervik, kes otsib tervikut. Ma ei otsi oma paremat poolt (vasakut ka mitte) ning mitte keegi ei saaks mind mitte kunagi täiuslikuks muuta – mina olen mina ja mul on minimaalselt 268 ilusat viga, millega sobival kandidaadil kindlasti leppida tuleks. Püsiv kaaslane, tegelikult lausa armastus ise, on asi, mis peaks minu ellu sobituma – ma ei arva, et peaksin oma elu selle nimel muutma. Mitte keegi ei peaks…

Neid kordi, kui mõni tuttav kuskil jälle valjult räägib, kui pettunud ta oma kaasas on, ei jõua ausalt öeldes enam ammu isegi mitte kokku lugeda. Küll ei vasta härra suhtlemisoskus nõutud standarditele, siis ei klapita omavahel jälle magamistoas ja nagu selles veel vähe oleks, julgeb see inimene, kes PIDI olema lõpuks leitud hingekaaslane (ärgem unustagem, et tema otsimisele kulus mitu pikka ja ÕIGE armastuseta elu) prouale tema endi eripärasusi nina alla hõõruda. Ning ei, seda juttu ei kuule kaugeltki ainult naiste huulilt – mehed on selles osas isegi omajagu agaramad.

Tundub, nagu oleks tegemist vastastikuse altvedamise maratoniga, mis tekitab lisaks pisematele erimeelsustele mõlemas osapooles tunde, justkui ei oleks me oma kallima jaoks kunagi piisavalt head. Me ei tee piisavalt, ei ole piisavalt seksikad või tagasihoidlikud, kõhnad või volüümikad, naljakad või tõsised, targad või rumalad….

Ma tõesti usun, et mida kauem me hingesugulusse usume, seda õnnetumad ja üksildasemad lõppkokkuvõttes oleme. Hingesugulus on täpselt samasugune tore muinasjutt nagu lood Pandora laekast, Loch Nessi koletisest või suvaline peatükk Piiblist – kõik need on omal moel õpetlikud, aga ühtki neist ei tasuks kohe kindlasti lõpuni tõe pähe võtta. 

Tagasi üles