Lugeja: lastele õpetame distsipliini salamisi

FOTO: PantherMedia / Scanpix

«Mu elukaaslane kasvas üles mitmelapselises ja mina ise alkoholiprobleemiga perekonnas, seega meie mõlema lapsepõlv möödus pidevas rahapuuduses, et mitte öelda vaesuses, aga oleme kokku leppinud, et oma lastest kasvatame jõukad, kuid mitte ärahellitatud jõmpsikad.» Nii kirjutab meie lugejamängu raames meile lugeja Eva.

«Eelkõige tähendab see seda, et õpetame lastele, et me pole keskendunud materiaalsete esemete ostmisele – ei ole vaja osta kalleid brändiriideid, iga hooaeg uut telefoni ja me ei kavatse ealeski kulutada raha maasturi ostmisele, kui saame hakkama ka palju väiksema ja ökonoomsema sõiduvahendiga – kuid samas ei hoia me kokku elamuste pealt (teater, sport, haridus, reisimine).

Oleme ka kokku leppinud, et väldime kasutamast väljendeid nagu me «ei saa seda endale lubada», «meil pole selle jaoks raha» või miski on «liiga kallis». Meie hinnangul annavad antud väljendite kasutamine lapsele negatiivse veendumuse, et raha on piiratud ressurss. Pigem tahame lastele õpetada, et kui midagi väga tahta, siis tuleb lihtsalt olla loominguline ja leida võimalus selle saamiseks või olla kannatlik raha kogumisel, mis eeldab täna millestki loobumist, et hiljem midagi suuremat/paremat saada.

Oleme õpetanud, kuidas paberi peale oma eesmärk kirja panna ning see väikesteks osakesteks lammutada – enamasti tähendab see seda, et laps otsustab, millal ta seda asja endale osta soovib, ning kui palju raha oma iganädalasest taskurahast kõrvale peab panema. Samuti on oluline oma eesmärki motivatsiooni eesmärgil silme ees hoida. Võib ka juhtuda, et rahakogumise perioodil läheb juba tuju üle või tekib soov hoopiski midagi muud osta :)

Kasutame sellist moodust eelkõige selleks, et kui laps peab ise pingutama soovitu saamiseks, siis ta ka hindab ostetud eset rohkem ning ei tüdine sellest pärast mõnda mängukorda nagu niisama või kingiks saadud esemete puhul tihti juhtub, sest rahakogumise perioodil on juba selgeks saanud, kui väga ta seda soovib või ei soovi.

Salamisi õpetame sellega distsipliini, enesekontrolli, kannatlikkust oodata midagi suuremat/paremat ehk «edasilükatud tasu» (delayed gratification) mõistet – võimet, mis uuringute järgi eristab edukaid ja ebaedukaid inimesi täiskasvanueas. Ka üritame lastele selgitada, miks me teatud asju ei osta. Tihti pole põhjuseks konkreetse asja hind, vaid et selle ostmine oleks vastuolus meie põhimõtetega (näiteks on tegu bränditootega ja on olemas palju odavamaid alternatiive, toidukraami puhul on tihti probleemiks toote ebatervislikkus kõrge suhkru- ja/või lisaainetesisalduse tõttu jne) või meil on muud prioriteedid (näiteks ei kõhkleks hetkegi sama summa kulutamist mingile toredale üritusele).»

Tagasi üles