Jooksumehejutud: surematu surelik Usain Bolt ja Eesti Vabariigi sünnipäev

Eesti Tallinn, taasiseseisvuspäeva hommikul heisati lipp Pikka Hermanni.

FOTO: Juss Saska / Postimees

Kas teie teadsite, kui lähestikku on Eesti Vabariigi ja jooksulegendi Usain Bolti sünnipäevad? Aga miks see üldse peaks oluline olema? Selle üle mõtiskleb meie lugeja Franz.

Kirjutan jälle spordist, aga tõuke selleks sain hoopis mujalt: kuulasin Vikerraadios Arp Mülleri õnnestunud saatesarja «Kalamehejutud». Soovitan teilgi kuulata kõiki saateid, eriti neil, kes suhtuvad kalameestesse suure mittemõistmisega või lausa põlgusega. Saatejuht võiks teha samasuguse stiiliga saate «Jooksumehejutud». See oleks siis kalameestele – tegelikult ikka kõigile, kes neid jooksusõpru ei mõista – valgustamaks tagamaid, miks «muidu täitsa normaalne kodanik», aga aeg-ajalt keerab täitsa ära, st läheb asja ees, teist taga lihtsalt jooksma. Kas tõesti kuidagi mõistlikumalt ei õnnestu õndsaks saada? «Saisa paigal! Istu, filosofeeri, moluta – mis sa rapsid nagu peast sooda?!» ütleks nii mõnigi, toetudes Fred Jüssi «molutamine on väga tähtis tegevus»-teooriale.

Üks saade oli kirjanik Olavi Ruitlasega, ta ütles sellise mõtte: kui oled hõivatud meeldivate tegevustega, siis aja kiiret kulgu ei taju muudmoodi, kui... postkasti potsatavate arvete järgi – jälle on kuu möödas!? Juba, alles see ju oli. Mul on olukord veel karmim: jälle võitis Usain Bolt OM-ilt kolmanda sprindikulla ja nagu ikka: 100 m, 200 m ja koos Jamaika teatenelikuga 4x100 meetri jooksu. Alles see oli, kui ta tegi seda aastal 2012 Londonis, alles see oli, kui ta tegi seda aastal 2008 Pekingis... Neli aastat kaob nagu mutiauku. Aja kulgemise kiirus ka vastavalt Boltile – veidi üle mõistuse ja natuke isegi arusaamatu.

Kunagi «ammu-ammu», see oli aastal 1991 kuulutas üks pisike täpike kusagil gloobuse peal end taasiseseisvaks ja järgmisel päeval tähistas oma esimest tõsist sünnipäeva – viieaastaseks saamine seda ju on – üks poisiklutt kuskil saarel, mis veel väiksem, kui see taasiseseisvunud täpike gloobusel. Tõsi ta on, et kui Eesti vabariik saab 25, siis Usain Bolt Jamaika saarelt homme 30. Hea meelde jätta: maailma sprindilegend on üks päev vähem kui viis aastat vanem kui Eesti Vabariik, st taasiseseisvunud riik. Huvitav oleks lugeda Jamaika ajalehti sellest ajast aastal 1991 ja uurida välja, et kas ühe korra ühes ajalehes see fakt ära mainiti, et Eesti Vabariik kuulutas end taas iseseisvaks? Aga ega me ise ka ju targemad polnud – kui meie ajakirjandus oleks tabanud «maailma tulevikusündmuste tegelikku biiti», siis oleks ju rasvane pealkiri ilmunud Rahva Hääles: «Mees, kes hakkab raputama tuleviku sprindimaailma, saab homme viieaastaseks!» Üle mõistuse utoopia? Jah, samamoodi nagu meie vabariigi uus sünd oli täiesti olematu sündmus jamaikalaste jaoks, oli olematu sündmus ühe Jamaika poisikluti sünnipäev meie jaoks...

On üks ladinakeelne väljend, mille ütles sügavalt pettunud Julius Caesar oma surivoodil teda reetnud Brutusele: «Et tu, Brute?» Kas ka sina, Brutus? Hääl minu sees karjus: Et tu, Bolt? Kas ka sina, Bolt? Täielik reetmine! Millega siis Bolt mind alt vedas?

Sprindilegend ütles nimelt hapu näoga peale kaheksanda olümpiakulla võitmist, mis oli 200 meetri jooksus, et ta hakkab vanaks jääma. Sina, Bolt, mis jura sa ajad, mees?! Sina ja vanaks – ise pidid surematu legend olema ju?! Jah, eks see fakt, et ka tema – Usain Bolt – on surelik, nagu me kõik, on ju kahe otsaga asi, ühtepidi nagu rõõmustav, nagu meile kõigile surelikele jõudu ja motivatsiooni andev: näete, ei ole see inimese elu nii lühike ja tühine midagi, et ei võiks miskit suurt korda saata. Kurvema poole pealt nagu meeldetuletus, et me oleme nagu pisikesed sipelgad, looduse orjad, me sünnime, teeme natuke tsiki-priki ja juba peame laudade vahele kobima, veidi nagu nukker..

Mis saab nelja aasta pärast? Mis kaheksa aasta pärast? Mille järgi hakkab minu isiklik ajamasin töötama, kui Bolt lõpetab tippspordi? Asendamatuid inimesi ei pidavat olema, aga mõne geniaalse asendamiseks peavad mitu asendajat pingutama, et sama efekti saavutada. Ja õnneks on nad siin olemas, siinsamas uuestisündinud ja nüüd 25-aastaseks saanud täpikesel gloobusel. Eesti kergejõustiklased küll medalit ei saanud Rios, kuid pakkusid siiski mitu sellist tõsiselt vägevat elamust, mis annab jõudu olla spordist – ja elust üldse – mõõdukas vaimustuses ka ilma Boltita.

Kui meie mees – Rasmus Mägi – jooksis 400 meetri tõkkejooksu finaalis ja tegi Eesti rekordi, tekkis mul selline filosoofiline või ketserlik mõte: meie mees jooksis juba peaaegu koos Boltiga... On vaid vaja tõkked ära võtta ja maad poole võrra lühendada ning neljasaja meetri tõkkejooksust saabki tavaline kahesajameetrine sprint. Selline üllatav ja natuke ka hirmutav lähedalseismine maailma jooksugeeniusele, aga ka kurvastav, sest seesama staadioniring võis olla tema – surematu sureliku Usain Bolti –  viimane olümpiaetendus.