Tuhatkond vallalist aedikus ehk Mis toimus eilsel Vallaliste Suurkogul?

FOTO: Dagmar Lamp

Retsept: võta tuhatkond vallalist, lükka nad kokku piiratud territooriumile, lisa lahke käega alkoholi, stir, don't shake. Piserda peale vihma ning näpuotsaga seltskonnamänge ning vaata, mis saama hakkab. Serveeri valju muusika saatel. Umbes nii võiks võtta kokku eilse Telliskivi loomelinnakus toimunud vallalistele suunatud ürituse Vallaliste Suurkogu.

Tuleb tunnistada, et ma ei osanud eelnevalt sellelt peolt midagi väga oodata, kuid idee on ju intrigeeriv – kui väidetavalt piinab meie noori inimesi tõeline pruudi- ja peiupõud, siis tuleb ju tervitada iga nähtust, millega seda leevendada üritatakse.

Peo reklaam oli juba enne lustakas ja rõõmus, küll aga polnud mul enne Telliskivvi kohale jõudmist aimugi, kui mastaapse üritusega tegelikult tegu. Rahva hulk lõi ikka täiesti pahviks, ei suutnud ma uskuda, et pean peole pääsemiseks viisteist minutit järjekorras seisma, ei suutnud ka mu tund aega hiljem liituda üritav sõbranna imestada, et inimeste saba kilomeetripikkuseks veninud oli (ja peole tulemata tal seetõttu jäigi). Vihma rabistas sadada, kulinaid täis riputatud ja kõrgetel kontsadel kasukates (!) neiud jätsid mulje, et ma olen jõudnud kuhugi täiesti valesse kohta. Kuid õnneks veendusin lõpuks peoalale jõudes, et hipsterlinnakule omaselt võis näha igat masti inimesi ning tooni ei loonud siiski ööklubivaibi levitavad preilid.

Samas pidi ka tõdema, et kui sa just ei taha musa taktis puusi õõtsutada, siis sotsialiseerumiseks on sul täpselt samad võimalused, mis igal teisel peolgi – vetsujärjekorrad, baariletiäärsed ning suitsunurgad. Tõsi, peo korraldajad olid siiski loonud ka muid tutvumisvõimalusi, näiteks kiirkohtingu. Osa võtta sellest ei jõudnudki, kuid osalejate ilmeid lugedes võis uskuda, et tegemist on mõnusa võimalusega vastassooga tutvust teha.

«Tegelikult, olgem ausad, on see ikka paras diskrimineerimine, mis siin toimub!» teatas mulle peo alguses üks noormees, kellega juttu puhuma jäime. «Tugevalt heterotele suunatud üritus, kas pole?» Viitas ta nimelt peo käepaeladele, kuhu kirjutati number ning su ülesandeks oli õhtu käigus leida inimene, kel käepaelal sama number mis sinul. Tüdrukud said lilla, poisid kollase käepaela, nii et tõesti, kui sinu eesmärgiks tutvuda toreda samasoolise inimesega, siis vähemalt käepaela abil seda teha ei saakski. Mul, muide, sattus käepaelale numbriks mu enda sünnipäev, mida ma naljatlemisi pidasin märgiks. Sama numbriga inimest leida muidugi ei õnnestunudki – küll aga selle otsimise käigus nii mõnegi toreda inimesega tutvuda.

«Juttu ei oska kutid tegelikult alustada,» tõdes neiu, kellelt uurisin, kui hästi tal täna läinud on. Kohutavalt ilus tüdruk, suured hirvesilmad, armas naeratus, vimka silmades helkimas, mis jättis kohe mulje, et tegemist on teravmeelse jutuvestjaga. Oma võimaluste suurendamiseks oli ta seljale kleepinud jääsulataja: «Küsi, mitu kaktust mul on.» Tema kogemuse järgi tutvuse otsijad selle etteantud küsimuse ära küsivadki – ning vestlust edasi viia ei oska. Sama tähelepaneku oli teinud teine tüdruk, kellega vetsujärjekorras kogemusi vahetasime. Jutt jäävat kuidagi soiku! Aga: «Mulle väga meeldib, et siin peol on tõesti kõigile midagi. No vaata ometi ringi,» viipas ta käega sisehoovi poole, kus sumises mitusada inimest. «18aastastest 50ndates eluaastates inimesteni. Igalühel on siin võimalus!»

Kui ma sama ühelt noormehelt uurisin – et mis tema arvab, kellel sellisel peol enim lööki on – mõtiskles ta, et ilmselt hea tahtmise juures leiab siin kaaslase tõesti igaüks. Kui selleks ikka ise vaeva näha, aktiivne olla ja mittesobivust märgates kohe järgmise potentsiaalse kaaslase juurde liikuda. «Ei tohi jääda passima, kui ikka näed, et sinu vastu huvi ei tunta. Õhtu ei kesta ju igavesti!» Ometi lisas ta pärast mõtlemispausi: «Kuigi jah, keskealistel naistel siin vist üleliia palju lööki pole...» Oma avaldusest vist ehmudes ja mulle suurte silmadega otsa vaadates lisas ta täpsustavalt, et siiski hilises keskeas naisi pidas ta silmas. «No umbes minu emal siin poleks vist midagi teha!»

FOTO: Dagmar Lamp

Üleliia tõsiselt aga kõik seda pidu kindlasti ei võtnud. Kohal oli palju paare, kes olid juba sinna nii tulnudki. «Tantsima tulime, pidu on pidu!» ütlesid ühed noored mulle selgituseks. Teine paar kinnitas mulle, et see ongi nende meelelahutus – tulevad peole, tutvuvad uute inimestega ja sobivuse korral lähevad kolmekesi juba koju tagasi. «Me ei oma ju teineteist, kätt ette ei saa panna,» selgitas neiu. Noormees naeris meie poole vaadates ning jätkas siis vestlust võõra neiuga, käsi usalduslikult õlal. Tema girlfriend kehitas mu küsiva pilgu peale õlgu: «Ei, see tüdruk mulle ei meeldi, aga las ta räägib, küll me edasi liigume.»

Need aga, kes lihtsalt tulid muusikat nautima ja peomelust osa saama, tundsid ilmselt kergendust, et ise nii vaevaliselt paarilist enam otsima ei pea. Tohutu energia võttis sedasorti pidu küll: kui ikka tahta endast kõik anda ning võimalike uute inimestega õhtu jooksul optimaalselt kontakte luua, tuleb asjasse suhtuda täie tõsidusega ning vähemalt tööpäevajagu aega ja jaksu endast sellesse üritusse panustama.

Kuid samas, kui kõik läheb korda, võib see ju seda väärt olla. Sest nagu tunnistas mulle üks lapselikku rõõmu täis silmadega nooruk siiralt: «Aga muidugi tulin ma siia eluarmastust otsima! Ma tean, et ta on kuskil läheduses!» 

Tagasi üles