Naine, 40+: moodsad naised, aga millal te ometi lapsi teete?

Ylle Rajasaar

FOTO: Erakogu

See juhtub veel enne, kui neljakümnes sünnipäev on jõudnud; esimesed märgid on õhus juba kolmekümne neljanda künnisel – vaikselt kisub närviliseks, ja teatud teemadel kõnelemine muutub ebamugavaks. Tagatoas tiksuv kell on armutu: kui 35 on ette löönud, ongi mõni aasta jäänud, et programm läbi kapata ja maanduda rahulolevalt neljakümnendale, lajatades: «Sähke, mul on kõik tehtud: haridus, karjäär, mees, maja, laps, uus auto ja lõunamaareis… ja oma vanuse kohta näen ma kadestamisväärselt hea välja!»

Ma ei räägi siinkohal naistest, kes on teinud oma valiku ja otsustanud lapsi mitte sünnitada – nad panustavad ühiskondlikult muul moel, tihtipeale väetimaid heldelt toetades või ka n-ö võõraid lapsi üles kasvatades. Ma ei räägi ka neist naistest, kes tahaksid, aga mingil põhjusel lapsi ei saa – on päris kindel, et nad otsivad murele lahendust ja loodetavasti on ühel päeval õnnelikud lapsevanemad.

Ma räägin naistest, kes lähevad läbi elu moodsalt, «hetkes viibides», «kuuskümmend on uus nelikümmend», «eesti meeste seast polegi midagi valida», «kõigepealt saan ma kõik selle, mida ma tahan; ja siis saan lapsed», «fotoringis oli nii põnev, tahan saada pulmafotograafiks», «unistuste prints on alles teel», jne. Kolmkümmend neli, ütlen ma teile. Kolmkümmend kaheksa. Nelikümmend. Hea oleks, kui niplispitsi kursustel oleks mõni vaba koht, sest nüüd on aeg hakata valget rätti välja õmblema.

Ühel päeval ei viitsi isegi vanaema enam küsida, millal pulmi saab ja peenikest peret on oodata – mis sa sellest vanatüdrukust ikka ärritad. Sõbrannad, kui nad juhtuvad olema vallalised, kütavad mõnuga alla – üksi ongi normaalne, keegi ei sega ja ei otsusta sinu eest! Parem oleks, kui suudad lugeda allteksti: sa oled oma vallaliste sõpside konkurent number 1 ja sind tuleb kahjutuks teha!

Partneri leidnuna õilmitsevad su endised sõbrad sinust ohutus kauguses – mine tea, äkki hakkad midagi, mis nende jagu, endale tahtma? Midagi peab sul ju viga olema, kui sa siiamaani pole kedagi leidnud. Pulma oled sa oodatud igal juhul (ja ainult) koos kaaslasega. Sinu õnn, kui sul on enam-vähem välimusega tädipoeg.

Teise ringi härrasmehed

Valget printsi ruudulisel hobusel ei paista kuskilt. On mõni, samasugune «elu juhtub siin ja praegu» fa-fa, aga see eriti ei toida. Mõni eksinud pereinimene otsib sinu juurest lohutust ja meelelahutust, aga kui sul mõistus peas, siis sa saad ju aru, et see tee, mis ta siia tõi, ei vii kuskile edasi, vaid viib koju, oma pere juurde tagasi. Parem oleks talle seda kohe öelda, eks.

Kui on õnne, satud sa tööl või seltskonnas kokku teise või kolmanda ringi härrasmehega. Võib juhtuda, et majanduslikult hästi kindlustatud ja täitsa kaubandusliku välimusega mehega. Temaga saab rääkida. Näiteks öösel, kui tavalised eesti mehed seksivad kolm minutit ja siis magavad õiglase und, saad sina selle mehega mitu tundi jutti rääkida. Ja noh, seksida võib-olla natuke ka. Kõlab nagu unistuste partii, eks!

Selgub, et sel neljakümnendates meeldival mehel polegi suuremat plaani peale füüsilise sobivuse, koos reisimise ja chillaxi. Ta on oma programmi – karjäär, naine-lapsed-maja – juba täitnud ning jätkab kohusetundlikult olemasolevate laste toetamist kuni nende täiskasvanuks saamiseni. Sinu halin, mis tasapisi kasvab nõudlikuks «kas nüüd või ei iial, sest kliimaks koidab»- kiunuks ei toida seda suhet kohe kuidagi.

Härra püüab alguses leida kooselu toitvaid asendustegevusi – kauged reisid ja merevaatega maja –, aga ühel päeval saab tal virilast noorikust, kes ometigi pidi tema enesetunnet parandama, kõrini; ja ehkki seks klapib teil ikka veel superhästi, pole rääkida enam suurt millestki. Ta teatab sulle, et tema meelest pole sa laste saamiseks sugugi küps ja läheb kaheks aastaks polaarreisile. Nägemist.

Neljakümnene esmarase… ei soovita!

Oletame, et sa tegelikult eriti ei pabistagi, sest nelikümmend pluss lapsi saada – ja neid kasvõi üksi üles kasvatada – on tänapäeval ju igati normaalne. Absoluutselt, kui see on teine või kolmas või viies laps, absoluutselt! Esimest korda asjaga peale hakata… on mõnevõrra keerukam.

Ma olen sünnitanud kolm last – ühe üsna varakult, kahekümnendates; teise kolmekümneselt ja kolmanda omakorda kaheksa aastat hiljem. Mitte keegi ei rääkinud mulle, mis ootab mind ees ligi neljakümnese rasedana. Kuidas kolleegid küsivad kõigepealt: «Issver, miks sulle seda last vaja on?» Või et riiklik naistearst ohkab ja paberitesse süvenemata torkab: «Jälle üks vana esmassünnitaja, hakkab jama pihta!» Või seda, et triple-testi tulemusi lugedes teatab ta: «Teil tuleb nagunii daun, millal aborti teete?»

Valisin tookord tasulise arsti, maksin kõikide keeruliste analüüside eest; ja sünnitasin terve lapse. Mis siin enam, hästi läks ju, eks! Mu keha oli tugev, mu vaim, selgus, sai nende üheksa kuuga nii kõva vopsu, et leidsin end mõni aasta hiljem tablettide otsast. «Õgi, sajata, hala» - klubi, millest möödunud nädalal kirjutasin, oli käeulatuses. Oleks see olnud esimene laps; oleks ma olnud uhke üksikema… kurja, ma ei tea.

Klassikuid tsiteerides, pole küll minu asi ütelda, aga ma siiski soovitan, et kui sul on tõsine plaan luua pere ja sünnitada lapsed, siis lülita see loomuliku osana «hetkes elamise» ja joonistuskursuse kõrval oma ellu enne mainitud kolmekümne neljandat, mil asjad vaevumärgatavalt, aga pöördumatult juhtuma hakkavad. Või sõnasta see kuidagi suupärasemalt – nagu mina seda kunagi aegade alguses tegin – neljakümnendates on mõnus olla «keskmine eesti mees», lapsed kannavad kaela, võimalusi on, vinguda ei viitsi, chillax ja lähme teeme veits kino!

Või – kui see on su vaba valik – vali välja niplispitsi kursus ja tee üks ilus valge taskurätt, millega lahkuvatele kolmekümnendatele järele lehvitada. Sest kui alla anda, siis igal juhul elegantselt!

Tagasi üles