Moehullused aastast 1991

Enelin Meiusi korraldatud uhked moeshow’d tõid lavale ka maailmanime Paco Rabanne. Sädelus, supermini ja suur kuhi keemilisi lokke vastas täpselt kohalikule moemaitsele. Pildil Eha Urbsalu

FOTO: Erakogu

Lugupeetud lugejad, iga moeteadlik naine muretsegu sügiseks enesele püksseelik! Tukarindel muutusteta – endiselt valitsevad tupeeritud tornid. Pärlumutterhuuli peab raamima tumeda kontuuriga. On see moehuumor? Ei, hoopis moeuudised aastast 1991.

Moes muutub pilt juba poole aastaga, 25 aastat keerab aga arusaamad ilust päris pea peale. Lillad huuled, tupeeritud tukad, kriiskavates toonides miniseelikud, retuusid, kantpintsakutes ja kahe voldiga pükstes härrad... Mmm – päris lahe, lausa nii veider, et tahaks taas selga ajada.

Taasiseseisvumise aega meenutades täitub süda sooja nostalgiaga ja moetrendidki tunduvad kogu oma koomilisuse pigem armsad. Sest olgem ausad: raudse eesriide vahelt immitsesid läbi alles harvad moeuudised ja stilistika vallas tegime esimesi samme. Pole siis ime, et valitsevad trendid olid niivõrd totaalsed, et neist ei pääsenud keegi. Ja valikut polnud ka, oli seda, mida oli. Ilumudel oli nii kitsas, justkui oleks see riikliku käskkirjaga paika pandud. Kuid kibekiirelt järgnes vabadusele ka moeline vabanemine ja seksikuse rehabiliteerimine. Nagu kiirele arengule kohane, mõistagi lustakate liialdustega.

Lapsekingades moemaailm

Moetoimetaja Kristina oli sel ajal ise viisteist aastat vana ja noore looma arrogantsis arvasin, et olen moetalent kuubis. Enelin korraldas uhkeid moeshow’sid, meelitas kohale kogunisti maailmanime Paco Rabanne, ning küll oli vahva puupüsti täis Sakala keskuse saalis litriküllasest moeloojakarjäärist unistada. Sõbrad, tuttavad, tädid ja õed said mu vändaga Singeri abil ju sitsist hilpe selga, nii mis aitas.

Kohalik moetööstus sai aga just sel ajal sisse korraliku hoo: Baltika erastati ja püsti pandi tänaseni edukas meesterõivamärk Baltman. Härrad jooksid loomulikult tormi, elegantne rõivas andis ärimaailmas ja üldse elus suured eelised. Tollane moesiluett tundub tänapäeval küll kohatult lai ja kapisarnane, materjalivalik sageli liiga kirev, kuid kvaliteedi poolest olid asjad juba tasemel.

Inimeste moehuvi oli pöörane, iluiha ohjeldamatu, kaubanduses aga vilistas tuul. Kooperatiive tekkis nagu seeni pärast vihma ning igaüks sai endale soetada liimilõhnalise paari papptaldadega kontsakingi, lipsukesed ja nööbikesed pealseid ehtimas. Või siis hankida trendikalt laia kunstnahast vöö. Ehteid polnud samuti, aga kohe täitus tühik tohutute plastkõrvakatega, mis kantud mujal maailmas juba minekut teinud 80ndate trendimõjudest. Eesti 90ndates oli ka laiemalt tunda tugevaid möödunu-viiteid. Oli tavaline, et moesuuna meile jõudmine võttis mitu aastat aega, justkui oleks ideid transporditud jalgrattapostiga. Info liigutamise võimalused olid mitukümmend korda aeglasemad ning fotograafia enne digikannapööret alles kallis ja kokkuhoidlikult kasutatav kunst.

1991 hakkas ilmuma ajakiri Stiil, mis oli kui kauaigatsetud aken moemaailma. Stiliste polnud tol ajal kusagilt võtta. Asjatundjad tassiti kohale Rootsist – panna kokku põnev komplekt moeseeriasse tundus ju kaelamurdev ülesanne. Nüüd teeb iga sõbranna moeblogis või Instagramis stiilikatsetusi ja silm ka ei pilgu. Tõsi küll, teadmiste- ja tasemevahed on endiselt mäekõrgused, aga siiski – stilistika on muutunud elitaarsest oskusest täiesti argiseks meelelahutuseks.

Mini, patšokid ja püksseelikud

Patšokkidega puhvi aetud õlga peeti toona loomulikuks, seelikutel-pükstel oli palju volte, kangad tihti jäigad palakad ning keha kadus sellise silueti sisse sootuks ära. Moehittide seas laiutas endiselt püksseelik – voltidega pusa, mis lähemal vaatlusel koosnes kahest säärest. Naised olid asjast nii suures vaimustuses, et suurmood püsis muutumatuna mitu aastat.

Käsikäes vabanemiseufooriaga aga tundus korraga, et üleüldse kõik piirangud võib nüüd üle parda visata. Kel vähegi rohkem kuraasi, riietus vägagi paljastavalt ja nii välismaiselt kui võimalik. Kõiki neid superminiseelikuid, röökivates toonides retuuse, litterkleite ja kampsuneid vaadates tundub praegu, et käimas oli hoogsas diskorütmis Ida-Euroopa bordellipidu. Aga vabalt võis tegu olla hoopis ämma sünnipäevaga. Meie moepilti jõudsid suutäied 80ndate vulgaarsematest uperpallidest sageli eriti vängel kujul. Kuna ka uued väljaskäimise harjumused kogusid kiirelt hoogu, võis see lantivatele härradele olla mõistagi väga lõbus vaatemäng.

Onu Bella provotseeriva koomilisuse peale naersid nii noored nolgid kui ka viksid prouad, öösimmanid olid tantsiv-vennalikku rahvast täis. Kuna muusikavabrikud alles käivitusid ning päkapikudisko üleujutuse ja «7 vaprani» läks veel mõnigi aasta, jumaldati jäägitult käputäit tähti. Näiteks Anne Veski, Marju Länik, Gunnar Graps olid otsekui iidolid, kelle lugude sõnu teadis igaüks peast ning kellest võeti šnitti ka stiili osas.

Supermodellide kõrgaeg

Modellieufooria levis nagu tige gripp noore riigi naiivsete kaunitaride seas. Paljudele tundus see otselennupilet glamuurimaailma. Pole ka ime: supermodelli mõiste sündis just 90ndate alguses. Umbes kümme kaunitari valitses kõiki esikaasi ja reklaamikampaaniaid, neid tundis nimepidi igaüks. Meilgi teati täpselt, kes on Claudia Schiffer, Cindy Crawford, Naomi Campbell, Christy Turlington ja Linda Evangelista. Igaüks tahtis soengut nagu lopsakate juustega sakslanna Claudial või joonistas endale sünnimärgi, nagu oli sportlikul amatsoonil Cindyl. Võluvalt naiivne usk, et naisele piisab läbilöömiseks vaid ilust, puhkes õitsele just vabariigi algusaegadel.

Kuna olin tol ajal pikk nagu kaelkirjak ja mitte oluliselt kogukam kui keskmine juuksenõel, juhtus ka minuga klassikaline lugu: tantsutrennis astus juurde nõudlik daam ja käskis ilmuda Enelini moekooli. Kontsakingi polnud, kolm numbrit suurema trikoo laenasin õelt. Teoorias tundus kõik tühiasi, aga testlaval koperdades tundsin ehedat surmahirmu ja põgenesin modellimaailmast kui tuul.

Kelle meelest modellid aga liiga luidrad olid, see imetles seriaalikaunitare. «Rannavalve» Pamela Anderson tekitas kõigile vastupandamatu isu ka endale punane trikoo hankida, sest mine tea, äkki tekivad seda kandes iseenesest külge ka prominentsed kurvid? Õige pea jõudsid meieni ka «Beverly Hills» ja «Melrose Place» – sealsete tegelaste välimus võeti stiilieeskujudena üle vaata et üks ühele.

Missivalimised kandsid sama unistust: kaunitarist kuulsuseks, üleöö ilusamasse ellu. Eesti esimese iluduskuninganna abiellumine 1991. aastal ärihai Gunnar Kraftiga oli otsekui eeskuju. Ettevõtlikkus oli hinnatud ja uus oskus. Kuid omamoodi kangelased olid ka riskijulged kapitalistid, kelle tänapäeval pigem kelmide hulka liigitaks. Nemadki said kaunitaride kõrgliigast kaasasid noppida.

Veidrad iluarusaamad

1991. aastal oli moes koletu hulk iluhullusi, mis ei kaunista naljalt kedagi. Näiteks tohutu kõrgeks tupeeritud vildakas tukk, mis kohustusliku lisandina pidi iga soengu juurde kuuluma (ja ma pole siiani kohanud ainsatki inimest, kellele see sobiks). 80ndate keemilised lokid valitsesid endiselt, kepslesime ringi katkutud lambapeadena. Kinni pandud juustega soengute seas võidutses šinjoon. Uskumatult palju kaunitare lippas ringi liba-hobusesabadega kuklal, tihti olid need oma juuksetoonist nähtavalt erinevad. Madonna ja Paula Abdul šinjoonitasid ees ja meie trenditarid väikese ajaviitega järel. Lääne muusikaruum sai üha nähtavamaks-kuuldavamaks, noored veetsid päevi MTV seltsis, Whitney Houston, Mariah Carey ja Roxette olid justkui toakaaslased. Mõni mässumeelsem leidis ka uljamaid eeskujusid, nagu Nina Hagen või Kurt Cobain. Eeskujude rivi täiendasid spordisangarid, nii mõnigi kutt kasvatas juuksed pikaks nagu Andre Agassil ja sidus peapaelagi pähe.

Jumestuse vallas polnud asjalood eriti paremad: paotunud piiridest jõudis meigitarvikuid üle vähe ja kõik, mis lettidel leidus, ka näkku määriti. Tont-teab-kust maandus kohalikku kaubandusvõrku koorem jubedat pruuni huuleläiget, mida kasutasid kõik naiskodanikud kooliplikadest pensionärideni. Parimal juhul oleks nagu šokolaadipuding näkku lennanud, aga enamasti paistis tulemus veelgi hullem.

Selgelt vigade hulka liigitatav meigikapriis oli ka 90ndate alguse tumedate kontuurpliiatsite kasutamine, mida tegid isegi staarid. Lillad, pruunid või tulipunased randid ümber huuleläike kisendamas – uskumatu, me suutsime seda ilusaks pidada!

Silmameigis polnud asjad palju paremad. Tumepruuniga toonitud laud jätsid sisselöödud silmade mulje, pärlmutterlaud näisid seevastu pigem paistes olevat. Lisaks süsimust rant alumise ripsmepiiri sees. Imekaunis, kas pole?

Kõige hullem oli lugu aga puuderkreemiga: näole läks see toon, mis kätte saadi, ja enamasti oli see lootusetult tume. Nii käisin ka mina uhkelt ringi, justkui oleksin pea äsja praeahjust välja tõmmanud, kleepuv pruun läige huultel naksumas, uskudes, et kõik mind saatvad pikad pilgud on kantud siirast imetlusest.

Tagasi üles