Traagiline Romeo ja Julia lugu Tartumaalt: õetapp ja uputatud mõisapreili Barbara

16. sajandist pärit kunstiteos armastavast paarist

FOTO: Mary Evans Picture Library

Lugu seisusekohatu armusuhte eest oma vendade poolt jääauku uputatud mõisapreilist Barbara von Tiesenhausenist on üks väheseid legende, mis meie kirjanduses jõuliselt on edasi elanud. Barbara von Tiesenhauseni ja Franz Bonniuse traagiline lugu lõi XVI sajandi Liivimaal omajagu laineid, see oli midagi erakordset.

Balthasar Russowi kroonikas mainitakse seda esmakordselt, kui Jürgen von Tiesenhauseni langemisest kõneldes tehakse juttu ka tema õe tapmisest. Teine kroonik Johann Renner räägib samas seoses, kuidas Jürgen koos vendadega olla esmalt lubanud õe kaasavarast ilma jätta, siis ta aga jää alla toppinud. Kuigi lugu võis olla elav ka aadli genealoogilises pärimuses, siis hulk teavet pärineb ajaloolase C. Schirreni kirjutistest.

Barbara lugu kirjanduses

Nendest algallikatest on alguse saanud mitmed kirjanduslikud ja kunstilised tõlgendused sellest sündmusest. Esmalt kirjutas sellest pärimusest Porkuniga seotult O. W. Masing. Tema jutustuses topitakse preili jõululaupäeval kotti, lisatakse suur kivi ja lastakse kott siis jõkke jää alla. Eesti rahvapärimusse põlistas loo  F. R. Kreutzwald , kes pani selle kirja «Eesti rahva ennemuistsetes juttudes». Eesti Kirjandusmuuseumi kogud tõendavad, et kõrvuti Porkuni preili looga ja müstilise tulukesega tiigil, teab rahvasuu pajatada ka Rannumõisa ritteri tütrest, kes Võrtsjärve ääres ja mõisapargis kummitamas käib.

1885. aastal pöördus Barbara-teema juurde baltisaksa tuntuim kirjanik T. H. Pantenius, kes vormis sellest mitte ainult oma parima teose, vaid ühtlasi baltisaksa kirjanduse šedöövri – romaani «Die von Kelles». Erinevalt eelnevatest variatsioonidest, kus Barbarat on kujutatud sentimentalistliku passiivse kannatajana, ülekohtu ohvrina, on Barbara temal oma saatuse aktiivne kaaskujundaja.

1920. aastatel asusid umbes üheaegselt Barbara teemat käsitlema Marie Under ja Aino Kallas, kellest esimene tugines eesti, teine baltisaksa kirjanduslikule traditsioonile. Marie Underi 1927. aastal valminud ballaad «Porkuni preili» lähtub Kreutzwaldi töödest. Tema Porkuni preili on lapseohtu tütarlaps, kelle armastust ei sallita. Aino Kallase 1923. aastal ilmunud novell «Barbara von Tiesenhausen» põhineb kroonikatel ja baltisaksa kirjanduslikul traditsioonil, kuid keskmes on inimlik tragöödia, poliitiline taust on antud minimaalselt ja tema tegevustik hargneb Rannus.

Barbara lugu jõudis ka lavale 1968. aastal Eduard Tubina ooperis, millele kirjutas libreto Aino Kallase novelli põhjal Jaan Kross ja mis viis selle eestimaise legendiks saanud tõsiloo rahvusvahelise publiku ette.

Barbara elust on teada vaid mõned killud

Sellest ajaloolisest õetapu loost ja Barbarast endast on vähe teada. Me teame, et Jürgen von Tiesenhausen mõrvas oma õe Barbara suhete pärast Franz Bonniusega, mis oli ülekohus ka keskaegsete standardite järgi. Barbara tapmine leidis aset ordumeister Heinrich von Galeni valitsemisajal (1551-1557).

Tiesenhausenite vapp

FOTO: WikiCommons

Tiesenhausenid olid põlised Liivimaa läänimehed, kelle esiisad olid tulnud siia juba XIII sajandi alguses ja saanud Tartu piiskopi vasallideks. Mitmete kõrvalharudega suguvõsa peeti XVI sajandil üheks arvukamaks nii liikmete arvult kui ka valdustelt. Rannu linnus oli tulnud Tiesenhausenite kätte juba XV sajandil. Miks aga Barbara-lugu ka Porkuniga seostub, on see, et 1628. aastal läänistati ka see mõis Tiesenhausenitele ja see jäi nende kätte kuni XVIII sajandi lõpuni.

Barbara vanemate, Rannu Tiesenhausenite Reinholdi ja Anna peres oli kokku kolm poega: Bartholomeus, Reinhold ja Jürgen ning kaheksa tütart: Gertrud, Apolloonia, Maye, Anna, Elisabeth, Barbara ja Sophia. Lasterikka pere tütred läksid mehele peamiselt kohalikesse suguvõsadesse, milleks olid Buxhövdenid, Plettenbergid, Taubed, aga ka Tiesenhausenite teised harud. Barbara isa Reinhold suri millalgi enne 1538. aastat. 1546. aastal mainitakse Rannu omanikuna juba Barbara venda Jürgenit. Jürgenil oli küll kaks poega, kuid need surid vallalistena ja Tiesenhausenite selle haru meesliin hääbus.

Barbara pääseb ajalooareenile oma lubamatu armastusega ja traagilise surmaga. Russow mainib, et lisaks oma tegudele isamaa vastu ajanud Jürgen kotti ka oma lihase õe selle eest, et too tahtnud ühe kirjutajaga abielluda. Schirren on viidanud, et tema armastatu olla olnud Rannu naabermõisa Rõngu kirjutaja ja kaubasell Franz Bonnius. Nad olla kihlunud ja põgenenud, kuid saadud kätte ja perekonna otsusel tahetud tappa. Kätte saadi siiski vaid Barbara ja vend Jürgen oli see, kes perekonna tahte ka täide viis. Räägitakse nii järve jääauku toppimisest kui lossi vallikraavi uputamisest. Erinevatel andmetel võis see juhtuda millalgi aastatel 1553-1555.

Kuigi selline tegu oli ka tolle aja seaduste ja tavade kohaselt keelatud, siis Jürgenit selle eest ei karistatud. Ta sai hiljem surma mõisameeste pealikuna 1571. aastal Ubakalu lahingus. Reinhold tapeti venelaste poolt 1561 ja Bartholomeus oli surnud juba varem.

Franzi sõda Tiesenhausenite vastu

Et Franz Bonnius polnud vahest lihtne kaubasell ja kirjutaja, sellest kõneleb tema edasine saatus. Tema hilisem vaenutegevus Liivimaa vastu laseb teda paista kui oma asja tundvat palgasõdurit.

On säilinud üks Franz Bonniuse kiri Preisi hertsog Albrechtile, mis valgustab Bonniuse vaatenurka.

Sellest saame teada, et Franz oli pärit Holsteinist. Ta kihlus ja abiellus Barbara von Tiesenhauseniga viimase ema ja venna Jürgeni teadmisel. Paar oli elanud Barbara ema juures kaheksa aastat ilma lihaliku läbikäimiseta. Barbara, kes oli juba üle kolmekümne, ei tahtnud Franzist lahkuda. Lõpuks sünnitas Barbara lapse. Siis oli Barbara vend ema ja sugulaste nõusolekul jõhkralt tapnud Barbara ja tema lapse ja kippunud ka Franzi elu kallale. Franz põgenes Leetu ning hakkas Poola kuninga kaudu oma naise tapjate vastu protsessima. Preisi hertsogilt palus Franz nüüd turvet, et minna sõjaga Tiesenhausenite vastu ja kätte maksta. Arvatavasti päris iga mees ei pääsenud Poola kuningale kaebama, lihtsa sulase kohtuasi poleks tõstetud Preisi ja Liivimaa läbirääkimistelauale.

Kui Bonniuse versiooni tõe pähe võtta, siis paljastub lugu hoopis uues valguses. Seni nähti Tiesenhausenite perekonnatülis esiplaanil suguvõsa vastuseisu soovimatule peigmehekandidaadile. Franzi kirjast paljastuvad uued nüansid – konflikt tekkis alles lapse sünni puhul. Siin terendab pigem tüli veel ühe pärija ilmumise pärast suguvõssa.

Bonnius kuulutas 1555. aasta sügisel välja erasõja ordu ja selle alamate vastu, mille juured on muistses veritasu õiguses. See oli küll keskajal tavaline praktika oma õiguse tõestamiseks, kuid samavõrra püüti seda ka seadusega piirata ja keelata. Riigis kehtis erasõdade vastu maarahu, mis tähendas, et erimeelsuste puhul pidi pöörduma ikka kohtusse. Franz Bonnius oli aga umbusklik ordumeistri suhtes. Ta moodustas 90-mehelise väesalga ja algas sellega rüüstamist Leedu piiri ääres ja Klaipeda lähedal.

Aeg oli üldse väga rahutu. Sel aastal oli puhkenud Liivimaal koadjuutorivaenuse nime all tuntud kodusõda. See laiendas võimalusi väiksemateks kokkupõrgeteks piiril. 1558. aastal algas sõda moskoviitidega, Narva ja Tartu langesid. Bonniuse-sugustele, end sõdurina tõestanud meestele avanesid Liivimaal piiramatud rakendusvõimalused.

1559. aastal tuli Bonnius oma sõjasalgaga Liivimaale. On tõenäoline, et ta viibis sel ajal Tallinnas. Tema tüli Tiesenhausenitega aga ei ilmutanud ikka veel vaibumise märke. 1560. aastal uuendas Liivimaa viimane ordumeister Gotthard Kettler oma eelkäija turbekirja Bonniusele, mis tähendab, et ta huvi Liivimaal edasi sõdida oli ikka veel elav. Kuidas see lugu Bonniusele lõppes, me rohkem ajalooallikatest teada ei saa. Ilmselt mingi kokkulepe Tiesenhausenitega siiski sündis.

Mis ka ei oleks olnud, õetapp on koletu tegu

Kuigi suguvõsa poolt mitteaktsepteeritud abielu ei pruukinud olla keskaegsel Liivimaal midagi väga ebatavalist, siis ometi on erakordsed selle loo tagajärjed. Ajalugu on andnud tõepoolest õiguse Bonniusele: vaatamata kohtumõistjate soovile eksinud tütarlast karistades pesta puhtaks suguvõsa au, on kultuurimälus kaastunde pälvinud neitsi, kes pidi oma armastuse eest surema. Barbara ja Franzi loo puhul ollakse üksmeelel.

Et Barbara lugu eesti kultuuris jätkuvalt ainet pakub, tõendavad ka Jüri Lumiste Barbara-lavastus Rannus suvel 2007 ja Kati Murutari lühiromaan «Igaveste alleede Barbara». Barbarast on saanud Rannu valla sümbol. Sest nagu ütleb Maimu Berg: «Armastus ja vihkamine, ausus ja pettus, ustavus ja reetlikkus, need ja analoogilised tunded on palju vanemad kui viissada aastat ning elavad meid kõiki üle.»

Refereeritud Juhan Kreemi ja Liina Lukase uurimusest «Romeo ja Julia Liivimaa moodi?»; Keel ja Kirjandus nr. 3, 2008

Tagasi üles