Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kes oli kauneim kogu maal aastal 1991?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Erakogu

Veerand sajandit tagasi oli siinmail kombeks korra aastas välja selgitada riigi kauneim neid. 9. märtsil 1991 võttis miss Estonia tiitli ja krooni neljanda sõjajärgse kaunitarina vastu kooliõpetaja Erika Bauer, kes endiselt seda päeva eriliselt tähistab. Arter uuris, mida missitiitel tollal tähendas ja kuidas mõisteti sõnapaari «ilus naine».

Töötasin siis Kadrina keskkoolis algklasside õpetajana ja minu tollased teise klassi juntsud olid kooli tulnud kuueaastasena. Õppisin samal ajal ka Tallinna Ülikoolis, kui korraga tuli missivõistluse korraldajalt Valeri Kirsilt kutse osaleda Miss Estonia valimistel. See oli talongimajanduse kõrgaeg, tavalised poed olid kaubast lagedad, valuutakauplustest sai heal juhul markade või dollarite eest midagi osta, kuid see kõik oli pisku. Isegi elementaarset trikood või mis tahes pidulikku riietust oli võimatu kuskilt leida. Ostsin koos sõbranna Pillega siis sobiva kanga ja ta õmbles sellest mulle valge võistluskleidi.

Hoolimata riigi majanduslikust kitsikusest korraldati Eesti missi leidmiseks üle vabariigi igati vägevad eelvoorud: Miss Livoonia Lõuna-Eesti neidudele ja Miss Viroonia Põhja-Eesti neidudele. Kenamad pääsesid Tallinna ME lõppvooru.

Võistlusele pääsemine oli minu jaoks pigem juhus kui mõtestatud eesmärk. Kui aga juba finaali jõuti, siis lootsime muidugi kõik krooni. Igaüks meist oli tiitlit väärt, kuid tähtede seis, nagu öeldakse, oli minu poolt.

Nädal enne finaali elasime hotellis Tallinn. Päeval õppisime etiketti, lavalist liikumist, võõrkeeli ja suhtlust ning õhtul praktiseerisime õpitut sponsorite auks korraldatud üritustel.

Peale missitiitli sain kingiks palju pudi-padi, kuid ka reisi Taimaale ning uhiuue mootorratta. See oli tulipunane Jawa 350, mille me aga lõpuks oksjoni korras maha müüsime. Poole saadud summast annetasin missina Porkuni kurtide koolile ja see päev on mul siiani väga täpselt meeles.

Aga lubatud reis Taisse jäi ära, sest Moskva firma, kes selle esialgu välja pani (missivõistluse toimumise ajal oli Eesti veel üks Nõukogude Liidu vabariike – P. K.), tühistas reisi pärast augustisündmusi ning teatas, et iseseisva riigina peaks Eesti suutma oma kaunitari ise välismaale viia. Lõpuks lennutati mind Pariisi, kuid sedagi tegid soomlased.

Jah, kummaline küll, kuid poole 1991. aastast olin ma Eesti NSV ja poole Eesti Vabariigi miss…

Mäletan, kuidas augustis vaatasime perega mustvalgest televiisorist ülekannet Toompealt, ja meeles on Ülo Nugise hääl, kui ta ütles, et Eesti ei kuulu enam NSV Liidu koosseisu, vaid on iseseisev riik. Meeles on ka tankid teletorni juures ja hirmumõte «peaasi, et sõda ei tuleks».

Seda, mida tähendas toona väljend «ilus naine», me aga eriti ei lahanudki. Missi puhul oli tähtis pigem see, et oled sõbralik, väljapeetud, haritud ja hea suhtleja. Oluline oli loomulikkus ja loodusest kaasa antu. Elu oli tagasihoidlikum ja lihtsam.

Tõsi, samal ajal jõudsid Eestisse esimesed solaariumid ja eks enne võistlust sattusime meiegi sinna, et oleks jumekust. Kuid sellega kõik ka piirdus.

Soengumoes oli popp keemiline lokk ja nii käisid paljud meist kahupeaga ringi. Nüüd muigan neid pilte vaadates. Eks igal ajal ole oma head ja vead.

Hea oli aga ehk see, et naise kehast siis ajakirjanduses palju ei räägitud. Misside mõõdud ning trikoovooru pildid suuremates päevalehtedes küll avaldati, kuid sellega lugu piirdus. Kombekust oli rohkem.

Tol ajal ei olnud veebi ega kommentaariume, puudus ka avalik vihakõne. Sapiseid ütlemisi ei kohanud ma samuti, ehkki käisin missiaasta jooksul igal nädalavahetusel Eesti eri paigus: klubides, pereõhtutel, koosviibimistel. Rahvas kutsus, ootas ja tundis huvi. Ilmselt keegi kuskil pahurdas ka, kuid see ei jõudnud minuni. Ent eks igal meist ole õigus oma arvamusele.

Mis minu missivormi ja tänasesse olemisse puutub, siis ilmselt on mul lihtsalt geenidega vedanud. Oleme õega paar parajaid pilpaid, kes ei tea midagi dieedist, ning hoolimata kolme poja ilmaletoomisest olen jäänud pea samasse vormi.

Misside ilust rääkides arvavad paljud, et toonased kaunitarid on aastatega vaid ilusamaks muutunud. Jah, ka emadus on see, mis naisele sära lisab. Ning isegi kortsukesed ei tööta meie kahjuks – vastupidi.

Ilusa naise võrdkujuks pean tänasel päeval naist, kes on arukas, asjalik, stiilne ja lihtne. 25 aastat tagasi oli minu iluideaaliks näiteks Eve Kivi.

Veerand sajandi jooksul olen mõistnud, et ilu on suhteline ning alati vaataja silmades. Nii oleme tegelikult ju kõik ilusad, oma tugevuste ja nõrkustega, igaüks omamoodi. Mida rohkem suudame aga ilu luua, seda enda ümber ja enda sees märgata, seda rahulolevamad me oleme. Seega – jah, ilu päästab maailma.

Igal aastal 8. märtsi paiku on meil iluteema lastega klassis üleval. Sel aastal käisime näiteks ilusalongis ennast kauniks tegemas ja siis sõime kohvikus pannkooke. Kõige kõrvale räägin ma õpilastele oma toonaseid muljeid. Tuleval kevadel naistepäeva paiku on meil plaan sõita missikontorisse härra Valeri Kirsile külla.

Tagasi üles