Naine, 40+: Eesti naiste «õgi, sajata, hala» elustiiliklubid

Ylle Rajasaar

FOTO: Erakogu

Ma pean midagi üles tunnistama: ma pole kunagi lugenud ühtegi nn eneseabiraamatut. Mõni sarnane seisab mul riiulis, aga kaugemale läbilehitsemisest pole ma jõudnud. Alguses ajab naerma, edasi juba kurjameelseks – kas tõesti on keegi, kes reaalselt loeb seda pealiskaudset plära, usub sellesse ja saab õnnelikuks? 

Huvitaval kombel on just neljakümnendates naised need, keda säärane, lihtsalt ette nämmutatud ja tihti esoteerilika piirimail vibreeriv kraam magnetina enda poole veab. Sinna juurde räägitakse kõlavalt «naiste iseseisvumisest neljakümnendates», vajadusest saada kontakti oma «tõelise minaga».

Ma olen endamisi püüdnud aru saada, mida see «iseseisvumine» ja «tõeline mina» õieti tähendab ning püüdnud vallandunud vuuduubuumile seletust leida, aga jõudnud oma mõtetega alati tupikusse. No ja lõpuks löönudki käega ja läinud oma eluga edasi.

Liiga vara ja liiga palju?

Ma olin umbes kuusteist, kui öösiti Castanedat lugesin ning valitud sõpradega loetu üle arutlesin ja väeharjutusi tegin. Kahekümne kuueselt oli mul õnn kohtuda toonase Eesti parima joogaõpetajaga, kelle juurde ma aastateks võimlema jäin; temalt sain kaasa väärtuslikke soovitusi õigeks toitumiseks ja vaimse pinge maandamiseks (mida ma eriti ei järginud nagu selgub allpool). Kolmekümneselt, oma kodumajja kolides, rajasin korraliku vilja- ja ürdiaia, sest on täiesti normaalne, et sinu tee, hoidised ja lõunasöök tulevad suures osas su köögi lähedalt.

Neljakümneselt… leppisin lõpuks sellega, et minust ei saa iialgi supernaist, lõin jala kõvasti vastu maad, küsisin «aga kus minu aeg on?» , ja kehastusin keskmiseks eesti meheks. Sealt edasi – kes lugesid eelmise nädala kolumni – te juba teate.

Arusaadavalt ei kuulu eneseabiraamatud minu lektüüri hulka, mu lugemislaualt leiab tehnikaajakirju ja «Matemaatika õhtuõpiku» ning öökapil hoian paari lapsepõlve absoluutset lemmikut. Mitte, et mul lugemiseks üleliia aega oleks, aga ma vähemalt üritan…

Minu «iseseisvumine» ei ole seega kõige tüüpilisem ja eeskujulikum näide, kuidas neljakümneselt alustada «vaimse kirgastumise» ja «tõeliste väärtuste» poole püüdlemise teed. Ma olen tänaste neljakümneste seas laialt levinud praktikad ilmselgelt liiga vara ära teinud ning ei oska paljudes asjades enam kaasa rääkidagi. Või, aus olla, ma ei tahagi, sest «õgi, sajata, hala»-klubi pole just mu esimeste valikute seas.

Sõnasta rahulolematus, enne kui haigeks jääd

Just sellisena see «neljakümnendate iseseisvumise» kujund mulle kõrvalt vaadates tundub: ühel päeval avastab osa naisi, et nad ei ole oma eluga sugugi rahul ja hakkavad kahtlase väärtusega kohtadest abi otsima. Sealjuures sõnastamata, misasi see täpselt on, millega nad rahul ei ole – seda peaks teadma Doktor Guugel või mees või sensitiiv. Sealjuures on võimalusi rahulolematuseks vähemalt sama mitu kui on rahulolematuid inimesi.

Kes on noorelt saanud lapsed, leiab end uue põlvkonna täiskasvanute harjumatust maailmast; kes on kaheksast viieni tööl käinud, tunneb, et sellest on kõrini, aga pangalaen tahab maksmist ja peab kannatama ära; ja üldse on elu liiga pikk ühe armastuse jaoks; ja kuidas need naised seal ajakirjas nii head välja näevad selles vanuses, jne jne. Juba haarab käsi uue šokolaaditahvli ja esoteerilise sodi järgi, sest see rahustab, ja annab võimaluse eneseõigustuseks. Õgi, sajata, hala.

Uskuge, ma olen seal olnud. Päriselt-päriselt! Olen olnud rahulolematu oma suhte, oma keha, oma hariduse, oma majandusliku olukorraga… kõigega. Nii rahulolematu, et jookseks trammi alla, kui julgeks.

Vot selle mõtte juures sain aru, et asjad on halvasti ja läksin arsti juurde. Tohter tõdes, et enesepiitsutamine koos ületöötamisega (teletöötaja puhul tavaline, sest saade peab tulema kindlal päeval ja kellaajal ka juhul, kui kõik tegijad on surnud) lõpebki tihtipeale diagnoosiga.

Tabletid, mida sel puhul välja kirjutatakse, aitavad, aga mitte kohe; ja mitte ainuliselt. On vaja mõtteviisi muutust, ja see, kurjam, käib läbi kehalise pingutuse. Retsepti eneseabiraamatule arst välja ei kirjutanud, selle asemel saatis toitumisnõustaja jutule ja viis korda nädalas trenni ning andis nõu igapäevaselt iseenda jaoks aega leida. Ennäe, vähem kui pooleteise aastaga olin jälle töökorras.

Peaasi, et sa oled õnnelik

Mina lõin jala vastu maad, küsisin oma aega, taandasin end platsilt ja võtsin ohjad peaprodutsendina, muutsin oma tehnikahobi tööks, otsisin (teaduslikke) põhjendusi lennuhirmu võitmiseks ja hakkasin julgemalt reisima; jõudsin selgusele, et pole ühtki põhjust, miks ma abikaasaga koos ei peaks tegema hullusi… ja sain vististi terveks. Kõige selle kõrvalt polegi mul vuuduvõtetega iseseisvumiseks aega jäänud. Otse vastupidi – kui see on see paljuräägitud iseendaks saamine, siis käis minul see läbi praktilise mõistuspärase kogemuse; ja kaasaegse meditsiini abil!

Einstein olla öelnud: «Kaks asja on siin maailmas lõpmatud – inimlik rumalus ja universum – ja selles viimases pole ma nii kindel…» Mu elukogemus ütleb, et lõpmatu inimlik rumalus oleks kellelegi oma eluviisi peale suruda või näpuga viibutada; kuniks keegi minult nõu ei küsi, ma seda ka ei anna. Rumal ei saa nagunii aru, et ta rumal on, see tegevat ta surnuga sarnaseks – see ka ei tea, et on surnud...

Ma ei taha kellelegi öelda, et tehke nagu mina teen ja pange need raamatud käest ära – päris kindlasti on neid, kes ütlevad, et mina olen see rumal, kes millestki aru ei saa. Lugege, praktiseerige, kogege, õgige, halage, leidke omasugused. Mida iganes, kui see enesetunnet parandab ja ehk õnnelikukski teeb.

Statistiliselt elab eesti naine keskmiselt 81,5 aasta vanuseks. See tundub olevat paras aeg, et proovida erinevaid asju ja jõuda selleni, mis rahuldust pakub. Ehkki ma olen veendunud, et elan kaugelt üle keskmise, võib tegu olla soovmõtlemisega. Sellepärast ei raiskagi ma enam aega asjadele, mis nagunii kuskile ei vii, vaid kasutan seda... mõistlikult... endaga rahul olemiseks. 

Tagasi üles