Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maria Loorberg: nais-Kalev, kes tõstis hammastega mehi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maria Loorberg | FOTO: Eesti Kultuuripärand

Olümpiamängude valguses on hea heita pilku sellele, milline oli naiste jaoks spordimaailm sada aastat tagasi. Teadaolevalt esimene olümpiamedal tuli Eestile Stockholmis 1912. aastal raskejõustikust – maadlusest, kus hõbeda võitis Martin Klein. Ning tänu sellistele meestele nagu Aleksander Aberg, Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt oli raskejõustik väga populaarne ka naiste hulgas. Kuid väljund sellega tegelemisel võib meile tunduda rohkem meelelahutusena.

Mis juhtub, kui tõsta kodus õmblusmasinat

2012. aastal oli Pärnu teatri mängukavas Andres Ehini kiriromaani alusel valminud etendus «Seljatas sada meest», mis jutustas Eesti XX sajandi alguse kahest tugevamast naisest. Need olid Anette Busch ja Maria Loorberg, keda kehastasid vastavalt Kaire Vilgats ja Triin Lepik. Lavastus toetus küll peamiselt A. Ehini romaanile ja nimetati isegi muinasjutuliseks looks, kuid sellele olid ometigi reaalsed ajaloolised isikud tõukejõu andnud. Kui seoses lavastusega räägiti veidi ajakirjanduses ka Anette Buschi saatusest ja elust, kes pärast edukat maadluskarjääri asus elama Jaapanisse ja sai isegi kahe tsirkuse omanikuks, siis vähem räägiti teisest prototüübist Maria Loorbergist.

Maria sündis 11.jaanuaril 1881 Rähni talus, Velise külas, Vigala kihelkonnas (praegune Raplamaa). Tema vanemad oli Jaan ja Kai Loorbek. Väidetavalt tundnud neiu juba noorusest huvi tõstespordi vastu – tõstes kodus õmblusmasinat...

Kui sajandivahetusel Eesti raskejõustiku isa Adolph Andruskevitsch avas Tallinnas oma treening-kooli, käies harjutamas «Linda» aidas, hakkasid peagi selle vastu ka mõned naised huvi tundma, meestest rääkimata. Andruskevitsch ei olnud ise kuigi tugev, vaid väike kõhn mees. Seal treeningul käis ka noor Jaan Loorberg, kes treeneri õhutusel kutsus endaga kaasa ka oma õe Maria.

Esmakordselt ilmus ta treeningsaali 1903. aastal. Nähes Marie Loorbergi oli Andruskevitsch rohkem kui üllatunud. Uus naisõpilane polnud mitte suur ja tugev naine, nagu seda võis arvata, vaid väike, õrn ja habras, väga kaunikehaline 20aastane neiuke, kes kaalus veidi üle 64 kilogrammi.

Marial oli tahe midagi korda saata, mispärast teda ei kohutanud harjutuste raskused ja tulemused ei jäänud ka tulemata. Varsti loopisid Maria väikesed käekesed kahepuudaseid (32 kg) kaalupomme nagu väikeseid palle. Neli aastat hiljem alustas ta maadlusvõistlustega. Oma hiilgevormi saavutas naine aga alles viieaastase treeningu järel. Selle aja jooksul kasutas ta esinejanimena Marina Lurs’i või Mary Loors’i , vastavalt vajadusele.

Tsaari-Venemaa tugevaim naine

Hiilgevormis oleku aastatel nimetas rahvas teda Nais-Kaleviks. Maria Loorberg oli aastatel 1905-1915 üks Tsaari-Venemaa tugevamaid naisi. 1907. aastal alustas ta koos oma maadlejast sõbranna Anette Buschiga kuulsusrikast võistlusreisi. Tema raskejõustiku numbreid imetlesid tuhanded pealtvaatajad suveaedades ja tsirkustes nii Eestis, Venemaal kui välisriikides. Tuur tehti peale kogu impeeriumile, jõuti välja Siberisse ning isegi Jaapanisse ja Hiinasse. Kuid Mariat ei tõmmanud nii väga maadlus, vaid just jõunumbrid ja nii tema tee sõbranna omast ka lõpuks lahknes.

Pommidega žongleerides oli ta lausa võrratu, ühe käega suutis ta üles suruda kaks meest (Lurichi rekord oli viis meest) ja  jalgadega tõsta üles lati 11 mehega, kelle kaal kokku oli umbes 800 kilo. 27. augustil 1913 püstitas ta sellel alal rekordi, selili asendis tõstis ta oma jalgadel üles 13 meest kogukaaluga 880 kg. See leidis aset Martõnenki tsirkuses ja seejuures olevat ta ainult kätega toetanud põlvi.

Maria hiilgenumbriks osutus «elav karussell». Kaela tagant läbi pandud põikpuu mõlemal otsal istus vastaval seadeldisel mees. See seadeldis tõsteti Loorbergi jalgadele ja seda hakkas Maria nüüd ringi keerutama, lisades vahetpidamata kiirust. Seda numbrit saatis kõikjal suur aplaus. Hammastega tõstis ta üles ühe mehe ja kandis teda areenil ringi.

See ja teised numbrid ajasid publiku alati pöördesse. Koos treeneriga näitas Maria oma võimeid nõnda pikki aastaid, saades selle aja kohta väga suurt tasu – 15 rubla esinemise eest. Vene raskejõustikuprofessor I. Lebedev kirjutas temast:

«Nägin teda 1907. aastal Kiievis. Ta oli painduv, graatsiline nagu metsloom ja ühtlasi naiselikult õrn. Möödus mõni aasta. Nägin teda uuesti Moskvas Salomonski tsirkuses, kus elav karussell oli tema tõmbenumbriks... Tema elav karussell liigub nii kiiresti, et sõitjad pärast vaevalt jalul püsivad ja kaelkooke keerutab Loorberg sellise metsiku tempoga, et vaatajail hakkab silme ees virvendama. Kasvult on ta üle keskmise – 168 sentimeetrit ja kaalub 80 kilogrammi.»

Kui puhkes I maailmasõda ja seejärel kodusõda Venemaal, pöördus Maria Loorberg, kes vahepeal oli esinenud igas suuremas tsirkuses Venemaal, kodulinna Tallinna tagasi. Tema isa oli 1916. aastal surnud ja nii elasid nad emaga kahekesi.

Peagi aga jäi ta raskesti haigeks, põdes kaua aega, sest sõja-aastad olid ta tervisele väga halvasti mõjunud. Uuesti avalikkuse ette ilmus Maria alles pärast Vabadussõja lõppu, esinedes Tallinnas Grand Marinas ja Skatingis ning mööda Eestit suveaedades, saavutades hoolsa harjutamise järel taas oma tugevuse. Edu oli ka nüüd Eestis väga suur, kusjuures isegi seitsmekordne maailmameister Jaan Jaago ei jõudnud teda küllalt imetleda. Sellest tiivustatuna tahtis Maria veel kord sõita välismaale tuurile, ent enne kui ta seda teha jõudis, saabus surm. Ta suri kirikus laulukoori harjutusel veresoone lõhkemise tagajärjel peaajus. See oli 30. märtsil 1922. aastal.

Tagasi üles