Maarja Kupits: brändiga või brändita ehk Emmaljunga-kultusest

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Ma olen alati püüelnud kaalutletud ja läbimõeldud otsuste suunas. Ma tunnen end hästi, kui suudan leida kõikides aspektides parima või vähemalt optimaalseima lahenduse. See laieneb ka nendele (tegelikult vähestele) asjadele, millega end ja oma peret ümbritsen. Mulle meeldib, kui mu varustus teeb täpselt seda, mida hetkel vaja, mitte rohkem ega vähem, ja teeb seda hästi. Heade asjade eest ei ole mul võimalusel sugugi kahju ka veidi kõrgemat hinda maksta, aga ma pean olema kindel, et oma raha eest ka midagi vastu saan.

Seda püüdlust on eriti näha suurte asjade soetamisel – auto, erinevad kodumasinad, lapsevankrid, elukoht... Minu jaoks on näiteks oluline, et mu arvuti suudaks minuga sammu pidada, et mu autol oleks mõned teatud omadused ja et mu jalanõud oleks kvaliteetsed. Viimasel on äärmiselt proosaline põhjus – kuna ma olen patoloogiline jääjalg, on mul kehvade jalanõudega lihtsalt väga külm ja ebamugav.

Mõne asjaga on minu jaoks sobivaima leidmine lihtne – ma tean täpselt, mida tahan ja milliseid omadusi otsida. Nii on see ilmselgelt asjadega, millega mul on juba piisavalt kogemusi – eeskätt autod ja arvutid, nüüdseks hakkab ka lapsevankritega teatav teadmistepagas kogunema. Teiste asjadega on tihtilugu on küll see häda, et asja omadusi ei oska enne hinnata, kui on olnud võimalus seda mõnda aega kasutada, ja mõne asjaga on viimast väga raske korraldada.

Seega olen nii mõnegi asja puhul pidanud lähtuma vanast heast «lähme kindla peale välja ja võtame kõige kallima»-metoodikast. Selle metoodika alaliik on kindla firmamärgi tagaajamine: «Vahet pole, mis auto, peaasi, et BMW», või noh, näiteks Emmaljunga. Kas see on end alati õigustanud, ma ei julge päris sajaprotsendilise kindlusega väita, aga on mõned nimed, mille valikul on tõenäosus mööda panna palju väiksem. Muidugi, ka täiesti suvaline tootja võib teha väga hea ja odava asja, aga kellel on aega ja raha seda üles otsida...?

Põlatud Emmaljunga

Seega on mul raudkindel kogemus, et kui olen vahel üritanud selles vallas nurki lõigata ja «rahaliselt mõistlikke otsuseid» teha, olen end üsna varsti pidanud maapõhja kiruma. Eriti hea näide on odavad jalanõud. See ei ole seda lihtsalt väärt. Jah, ma saan aru, kiirmood, järgmisel kuul ostad uued... aga… ei. Ebamugavus ja halvad materjalid häirivad mind rohkem, kui järgmine kuu uute samasuguste plönnide ostmine mulle heameelt valmistada suudaks.

Kusjuures tõele au andes on meiegi majas üks vanker just see põlatud Emmaljunga (enda kaitseks ütlen kohe ära, et ostsin selle kasutatult ja soodsalt), mille omamine on teadagi depressiivsete Eesti väikelinnade «täiskohaga emmede:)» rida. Siiski ei ostnud ma seda mitte firmamärgi pärast, vaid kogenematult valitud eelmise vankri korv jäi väikesele ülekasvanud poisile lühikeseks ja selle isteosa kujutas endast rihmadega plaati, millel olnuks ilmselt üsna ebameeldiv magada. Ilmselt ei pea selgitama, et iga lapse unest kaotatud minut on niigi kurnatud emale olulisem kui ükskõik milline bränd.

Hea on aga tõdeda, et see oli hea ost ka pikemas perspektiivis ja mugavaid asju osatakse veel teha. Lisaks on mul teatud põhjustel erinevate lapsevankritega kokkupuudet vist keskmisest veidi rohkem. Sellele tuginedes julgen üsna kindlalt väita, et nimetatud vanker, mis on juba päris mitu last ära kärutanud, ei ilmuta ühtegi sellist väsimusemärki, mis takistaks sel teist sama palju lapsi veel sõidutada. Võimalik, et see ongi üks veidi müstilise Emmaljungakultuse algpõhjuseid.

Pingeridade second best

Teenuste puhul on aga asjalood veidi teised. Olen end väga erinevate teenuste puhul korduvalt tabanud mõttelt, et kalleim ei olegi vist alati parim, ja isegi populaarseim või tuntuim ei ole alati parim. Üha enam hakkab mulle tunduma, et teenuste puhul tasub pöörduda tegija nr 2 poole. On siis asi selles, et see teise koha omanik tunneb vajadust rohkem pingutada, või jumal teab, milles muus, aga nn parimate ja tuntuimate teenusepakkujate juures võib teinekord kohata teatavat Suhtumist, mida ma kliendina kohata ei taha.

Nii mõnegi inimese meelest ma kindlasti kujutan seda endale kas ette või olen selle kuidagi ise ära teeninud, aga sellega ma pole nõus. Mul on väga head radarid selliste peidetud negatiivsete Suhtumiste tuvastamiseks. Ilmselt on ussitamine siis kuidagi minu element, sest ma tunnen kilomeetri kaugusele ära, kui teenusepakkuja või tegelikult ükskõik kes endale mingit üleolekut hakkab kujutlema.

Ei saa öelda, et ma sellest mingis mõttes aru ei saaks. Mingit osa sellest nimetan ma Väga Hea Spetsialisti Sündroomiks. See võib tegelikult tekkida ükskõik millisel ametikohal töötaval inimesel, kes end kas siis teenimata või teenitult oma töös väga heaks peab, ja ma isegi ei ole sellest päris täielikult pääsenud. See on tegelikult väga inimlik ja suhtluskaaslasele täpselt samavõrra ebameeldiv.

Ja seetõttu teen ma oma kindla peale väljamineku metoodikas ilmselt väikse korrektuuri ja lisan sinna klausli edaspidi uurida ka, mida pingeridade second best pakub. Võib-olla on ilmaasjata, aga äkki on hoopis veel parem kui kõige parem.

Tagasi üles