Dagmar Lamp: terroristid, pagulased ja naise seksuaalsus

Dagmar Lamp

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Viimastel nädalatel on mul silma ja kõrva jäänud nii mõnigi pahane või isegi hüsteeriline mõttevälgatus vanal heal teemal – naise seksuaalsus. Naise keha on püha, kisab staarjuuksur oma videos. Naise kohus on olla pereema, saan ma pahase lugejakirja. Toimetaja tuleks maha lasta, et masturbeerimisest kirjutab, kuulen tagasisidet ühele artiklile. See kõik paneb mind esmalt sügavalt ohkama ja siis pead vangutama.

Neil päevil tundub, et naise seksuaalsus on midagi sama jälestusväärset ja ebamugavustunnet tekitavat nagu ISIS, terrorirünnakud või pagulased. Iga vihjegi sellele avalikus ruumis tekitab teatud inimestes huuli kõverdama paneva reaktsiooni, mida ei häbeneta välja öelda. «No mis te siis surute seda teemat meile söögi alla ja söögi peale,» pahandatakse SOS-pillide reklaami peale. Staarjuuksur läheb oma videovihahoos kaugemalegi, nimetades pillireklaami miniabortide propageerimiseks (lisades lõppu klassikalise «naise keha on püha»).

Ma ei tea, kas see reklaam on õnnestunud või mitte ja minu meelest ei olegi see asi, mille üle peaks lokku lööma. See on sarnane hiljutisele kumm-on-seks-skandaalile. Kõige olulisem on meeles pidada lihtsat tõsiasja: see, et sina või mina oleme kursis erinevate rasestumisvastaste vahenditega või kui meie teame, mis on turvaseks ning harrastame seda regulaarselt – see ei tähenda, et need on asjad, millest ei peaks rääkima. Ja mis puutub turvaseksi, siis ma usun, et sellega nõustuvad ka kõige konservatiivsemate vaadetega inimesed – arvestades, kui «esirindlikud» oleme me HIV levikult Euroopas, siis ei tee küll küllale liiga. Pigem olgu informatsiooni rohkem kui vähem.

Mis aga puudutab konkreetselt SOS-pilli, siis... Jah, alati on inimesi, kes peavad aborti (ma mõtlen siin pärisaborti, mitte staarjuuksuri definitsiooni) adekvaatseks rasestumisvastaseks vahendiks (siin ei pea ma silmas inimesi, kes kaalutletult selle protseduuri ette võtavad). Jah, alati on inimesi, kes pidevalt kondoomid «unustavad» ning kes on kas rumalad, hooletud või siis ongi neil ükskõik. Erinevate vahendite tutvustamine ei tekita neid tõenäoliselt juurde, kuid on suur šanss, et teadlikkuse tõus hoopis vähendab sellist riskikäitumist.

Kõik need üksikjuhtumid aga ei olegi põhiline, sest faktiks jääb: mida rohkem on naistel erinevaid võimalusi oma reproduktiivsust kontrollida, seda parem tervele ühiskonnale. Kui sina lapsevanemana pahandad, et su teismeline «Kättemaksukontori» vahele SOS-pilli reklaami näeb, siis peaksid sa eelkõige iseendale otsa vaatama – tundub, et midagi on sul kodus tegemata jäänud. Sinu ülesanne on oma lapsele selgitada erinevate turvaseksivahendite otstarvet, nende plusse ja miinuseid. On fakt, et kunagi ta seksib ja kas poleks parem, kui tal on selleks kogu informatsioon, mis vähegi olemas, et see kogemus oleks nii turvaline kui võimalik?

Lapsed, köök ja kirik

SOS-pilli reklaam, masturbeerimisjutud ja naiste seksuaalküsimused üldiselt ärritavad tegelikult üht tüüpi inimesi. Neid, kelle arvamuse kohaselt ongi naise roll järgida vana head Kinder-Küche-Kirche mudelit. Ei saa ju ometi olla, et on naisi, kes ei taha lapsi (ja kes tahavad seda ise kontrollida erinevate vahendite abil)! Ei saa ju ometi olla, et on naisi, kelle elu eesmärk ei ole küürutada köögis või olla pereema! Ei saa ju olla, et on naisi, kelle jaoks on nende seksuaalsus normaalne elu osa, kes ei pea seda häbenemisväärseks!

Vahel mind tõeliselt hämmastab, kuidas me ikka veel ei suuda rahulikult kõik kooseksisteerida. Miks ei võiks olla, et naised võivad ühtviisi olla nii helged pereemad, asjalikud karjäärimutid, rõõmsad seksperimenteerijad; et naised võivad olla ühtmoodi seiklejad või poliitikud, poemüüjad või piloodid, kodused või töötavad, lastega või lasteta – mis iganes on selle konkreetse naise soov? Ja miks ei võiks me ometi üheskoos kokku leppida, et naise keha on iga naise enda oma, tema kiita ja käsutada. Ja pole absoluutselt mitte kellegi teise asi, mida naine sellega teha otsustab.

Tagasi üles